Hullem, kui asfaldiaukudes põruvad hambad või murtud jalaluud on see, millisel viisil toimub linna juhtimine meie riigi pealinnas. „Tahan paremat elu. Ootan kasu võimuvahetusest,” loodab teadlik valija Tallinnas. Ja see on meie kõigi võimuses, kirjutab Reformierakonna üks Tallinna linnapeakandidaate Laine Randjärv.
Vaadakem tõele näkku – Tallinna linnavalitsus on ehtne propaganda-aparaat, töötades traditsioonilises nõuka aja vaimus. Distsipliin, allumine, sõnakuulelikkus, kohusetundlikkus – aga mitte oma tööülesannete, vaid parteikuulekuse kontekstis.
Juba ootan sellele kirjutisele reaktsioone anonüümsetelt kommentaatoritelt, kes enam niiväga anonüümsed ei olegi. Päris hea väljanägemisega ja selge silmavaatega noored, kes linnavalitsejate juhtimisel ja heakskiidul õhutavad viha, mängivad inimeste närvidel, sülitavad oma nime varjates näkku tegusatele inimestele, kelle väärilised nad ise pole. Ja seda meie ühiskond sallib? Sest keegi vajab klikke, et end müüa ja tõestada. Tahan öelda, et mitte kõik ei ole ka selles kontekstis lineaarne. Niisugused anonüümsed kommenteerijad saavad õitseda, kui ühiskond seda tolereerib ja nagu selgub, kui tööandja seda soodustab või isegi nõuab.
Tallinna Televisioon on tõenäoliselt esimene taasiseseisvusaja parteitelevisioon, mida rahastatakse maksumaksja taskust. Tallinlane on sunnitud seda olukorda kannatama. See on muutunud juba niivõrd absurdseks, et sellele lüüakse isegi käega. „Ah, niikuinii keegi ei vaata!“ on tavaline reaktsioon. Jah, ei vaata! Aga kulutused on ju tehtud?!
Masendav on see, et aktsioonid, mis linnavalitsuses täna toimuvad kerkivad avalikkuse ees vaid korraks kõne alla ning kaovad uudistevoo all kiiresti unustusse. Lugeja tundub olema juba kõigega harjunud, sest Tallinna linnavalitsuse ebaeetiline juhtimine tundub igapäevane ja lootus, et seda muuta saaks, on enamuse südames kustunud. Oleme väsinud imestamast. Ja see on viga.
Kohalike omavalitsuste valimiste lähenedes räägitakse palju asjadest, mis kõigile niigi ilmselgelt pähe on kulunud: raha on vähe, teed on auklikud, lasteaia- ja koolikorraldus on ebatõhus.
Üksteise võidu lubatakse parandada rohkem teid, panna pikemad solgitorud, ehitada suuremad kirikud, paremad haiglad ja rajada kuulsad pargid.
Liiga vähe räägime aga selles valimistuhinas olulisimast – kodutundest ja väärikusest, uhkusest ja armastusest oma linna vastu. Nendest väärtustest, mis teevadki linnast kodulinna, ehkki käega seda tunnet katsuda ei olegi võimalik.
Linnakodanik ei vaja linnavalitsust, kes end igal sammul eksponeerib, vaid inimesi, kes töötaksid selle nimel, et Tallinnas puhuks igas mõttes elujõuline ja värske mereõhk.
Tallinna juhtimisstiil peab saama vabaks enese naba imetlemisest, ükskõiksusest, silmakirjalikkusest, raiskamisest. Tallinn peab saama vabaks vastandamisest kogukondade vahel ja vaenu õhutamisest.
Tallinna vabastamine on iga tallinlasest valija võimuses. Kasutagem siis seda võimalust. Tallinn väärib paremat.