Eesti Panga aastaaruande eilne arutelu rahanduskomisjoni istungil oli põhjalik ja komisjoni liikmete huvi oli aruande vastu suur. Teine aasta Euroopa keskpankade süsteemis oli Eesti Pangale ikkagi uus kogemus ja võib öelda, et Eesti Pank on uude rolli jõudnud sisse elada ja tublisti panustada. Teisalt oli komisjoni kõrgendatud huvi teema vastu seotud sellega, et Euroopa Keskpank on osutunud otsustavaks tegijaks euroala võlakriisi stabiliseerimisel.
Tõesti, erakorraliste meetmete ja suuresti ka Euroopa Keskpanga avalduse tulemusel sekkuda nii palju kui vaja, on finantsurgude turbulentseid tasandunud ja olukord eelmise aasta lõpus muutus märksa stabiilsemaks kui oli aasta algul.
Eelmisel aastal toimus teine kolmeaastase tähtajaga pankade refinantseerimisoperatsioon, aasta algul jätkusid tehingud võlakirjaturgudel tagatud võlakirjade ostuprogrammi raames ja kuulutati välja rahapoliitiliste otsetehingute programm. Viimase programmi raames küll tehinguid ei tehtud, aga senised programmid ja keskpanga lubadus vajadusel ulatuslikult sekkuda on ilmselgelt finantsturgudele mõju avaldanud. Eelmise aasta teisel poolel muutus olukord finantsturgudel tuntavalt stabiilsemaks võrreldes olukorraga võlakriisi tipus.
Siinkohal tuleb aga arvestada, et kuigi erakorralised meetmed on võlakriisi süvenemise peatanud, pole kriisi algpõhjused veel kaugeltki mitte ületatud. Väga paljudel euroala riikidel on riigivõlg ja intressikoormus ülemäära kõrge ja seni kuni võlakoormus pole langenud jätkusuutlikule tasemele ei saa rääkida võlakriisi lahendamisest.
Euroopa Keskpanga erakorraliste meetmete ja ulatusliku sekkumise puhul on põhiline kaasnev probleem see, et sekkumine finantsurgudele kahandab probleemsete riikide motivatsiooni struktuurseid reforme läbi viia ja riigi rahandust jätkusuutlikule rajale viia.
Euroopa Keskpank on küll lubanud, et edaspidi hakkab pank riigi võlakirju ostma alles siis, kui riik on palunud abi ja nõustunud tingimustega ning kokku leppinud reformikava.
Kui Kreeka, Portugali ja teiste programmiriikide puhul on kehtestatud ranged tingimused, siis eelmisel aastal keskpanga avaldatud teatest selgub, et esimese väärtpaberiprogrammi (SMP) raames on keskpank soetanud võlakirju 208 miljardi euro mahus. Sellest pool, ehk 99 miljardit moodustavad aga Itaalia võlakirjad.
Itaalia puhul pole aga riigipõhist abiprogrammi kokku lepitud, ehk pool keskpanga esimese erakorralise sekkumise mahust on käiku läinud ilma mingeid programme kokku leppimata ja tingimusi seadmata.
Teiseks tuleb arvestada sellega, et väärtpaberiprogrammide raames kokkuostetud võlakirjad võivad sisaldada ka finantsriske. Eurosüsteemi bilansis on probleemsete riikide võlakirju Eesti Panga aastaaruande andmetel eelmise aasta lõpu seisuga 208 mld (192,6 mld) eurot ja nendest Eesti Panga bilansis on neid võlakirju summas 341 mln eurot vastavalt Eesti Panga osalusele keskpankade süsteemis.
Juhul kui võlakirju emiteerinud riigid suudavad oma kohustusi täita teenib Eesti Pank nendelt võlakirjadelt tulu, aga juhul kui maksed katkevad ja tagatised osutuvad ebapiisavaks, tuleb kanda kahjumeid, ehk need võlakirjad kannavad reaalset riski.
Avalikkusel on ilmselgelt jätkuvalt suur huvi Euroopa Keskpanga otsuste vastu ja seetõttu on igati tervitatav Eesti Panga suund suuremale avatusele. Eurosüsteemi nõukogu otsused on reeglina turutundliku iseloomuga ja täiesti põhjendatult avalikkus ei saa teada kavandatavatest meetmetest või konkreetsest sekkumise plaanidest ja nende ulatusest. Aga juba tehtud otsuseid ja rakendatud meetmeid tuleks kindlasti avalikkusele põhjalikult selgitada ja sealhulgas ka Eest Pank peaks senisest rohkem selgitama oma keskpanga nõukogus väljendatud ja kaitstud seisukohti.