Suur osa riigile kuuluvatest äriühingutest on Eesti kõige väärtuslikumad ja mainekamad tööandjad. Mitmed neist on kõrge konkurentsivõime ja õnnestunud äristrateegiatega kujunenud oma valdkonna liidriteks, kellele edukust hinnatakse ka väljaspool Eesti piire. Seetõttu oleks ülekohtune ja ebatäpne väita, et riik on alati halb omanik.
Loomulikult saab ettevõtete juhtimist muuta paremaks, aga pigem eeldab see evolutsioonist arengut, mitte revolutsiooni. Erkki Raasukese mõttepaber riigi äriühingute valitsemise efektiivsemaks korraldamiseks toetab valitud suunda. Riigi kui halva omaniku kuvand oli kindlasti täpne 90. aastatel. See õigustas ja motiveeris erastamist, mille üldises edukuses pole põhjust ka täna kahelda.
Muidugi tehti ka vigu. Oleme saanud õppetunni, et kriitilise tähtsusega taristut kontrolliv eramonopol on isegi kehvem omandivorm kui riiklik monopol. Samuti oleks viga eksperimenteerida ettevõtetega, millest sõltub Eesti riigi rahvuslik julgeolek. Hinnates äriühingu edukust müügitulu, rahavoogude või kasumlikkuse järgi, võib rahuliku südamega väita, et valdav enamus riigile kuuluvaid ettevõtteid on hästi juhitud. Nende edukust hinnatakse ja see soosib stabiilsust. Samas ei näe ma ühtegi takistust, miks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei võiks Raasukese ideede põhjal praktilisi samme edasi astuda.
Riigi osalus- ja dividendipoliitika täpsem sõnastamine ning nõukogude moodustamise protsessi täiustamine ei nõua suuri rahalisi vahendeid. Majandusministeerium kui suurim äriühingute osaluste koondaja võiks näidata initsiatiivi ka äriühinguid nõustava kompetentsikesksuse loomisega. Kui see initsiatiiv õnnestub ja majanduslik kasu on märgatav, siis ühinevad sellega ka teiste ministeeriumite kontrollitavad äriühingud.
Olen jätkuvalt seda meelt, et riik ei vaja kõigis ettevõtetest 100protsendilist osalust. Ka vähemusosaluste börsile viimine turgutaks kapitaliturge, rõõmustaks kodumaiseid pensionifonde ja aitaks kaasata ettevõtetesse täiendavat kompetentsi. Iga riigile kuuluv äriühing peaks olema juhitud nii läbipaistvalt ja professionaalselt, et tema avalik noteerimine oleks võimalik aasta jooksul ette valmistada.
Omaette probleem on see, et hästi kapitaliseeritud ja stabiilsete rahavoogudega kindlustatud monopoolsetel äriühingutel tekib kiusatus laieneda vabale turule. Ristsubsideerimine ja vaba konkurentsi solkimine ei käi aga kokku liberaalse turumajanduse ega Euroopa Liidu siseturu reeglitega. Siinkohal on kriitilise tähtsusega turu järelvalvet teostava konkurentsiameti võimekuse tõstmine ja täieliku sõltumatuse tagamine majandusministeeriumist, kelle haldusalasse kuuluvad nii riiklikud monopolid kui konkurentsiamet ise.
*Käesolev artikkel ilmus Äripäevas 17.10.2013