Ja
sedavõrd tõsine, et ta pidas vajalikuks võtta oma aastapäevakõnes jõuline (vastu) seisukoht erakondadele
juriidiliste isikute annetuste lubamise, NB! mitte kohustamise, küsimuse
tõstatamisegi osas ?!
Väga
üldistatult eeldab vasakpoolne ilmavaade riigi intensiivset ja aina suurenevat
osalust igapäeva elu korraldamises. Riik toetab, koolitab, hooldab, reguleerib,
finantseerib, matab jne jne.
Sellest ilmavaatest kantult ja
populismiga toetatult on meil sisuliselt välja kujunenud riigierakonnad – MTÜd,
kes saavad valdava osa oma finantseeringust riigieelarvest, teisisõnu,
maksumaksja taskust. Ja vähe sellest, nad ise peavad ka ,,täiesti erapooletult“
hääletama selle eraldise suuruse osas.
Et
erakonnad on juriidiliste isikute annetuste lauskeeluga riigi nisa külge
keevitatud, siis on neil üsna ükskõik, mis toimub ettevõtluses ja asjakohases
avalikus halduses või –õiguskeskkonnas. Olukord ei motiveeri neid ise parimaid
lahendusi otsima või ettevõtjate ettepanekuid kuulama. Hoopis populaarsem ja
hääli toov on igasuguste toetuste jagamine.
Erakondadel
põhinev poliitika sai alguse mitte just väga ammu aega tagasi,
tööstusrevolutsiooni päevilt ja põhines algselt just üksikisikute ja firmade
initsiatiivile. Oma ideelt olid erakonnad kehand samavaateliste inimeste ja
riigi vahepeal. Ja nii on see endiselt enamikes tsiviliseeritud riikides. Ja
peabki olema. Meil on asjad paraku liikunud teise äärmusesse.
Tõrjuda
tagasi isegi küsimuse tõstatamine on arusaamatu. Mis halba on selles, kui näha
selline võimalus ette, anda selge regulatsioon, tingimused ja piirid ? Kartma
ei pea seda, et ausad ärimehed oma firmade kaudu neile sobivat poliitikat
toetavad, vaid seda, et vähem ausad hakkavad otsima kõrvalteid ja kilekotte,
sest ausalt ja läbipaistvalt toimimise võimalus puudub.
Lisaks, tooks
see kaasa ka küll väikese, aga siiski kergenduse riigieelarvele, kus siis
vastavalt jääb rohkem võimalusi muudeks vajadusteks. Eeldusel, et erakonnad
leiavad endas jõudu vähendada saadud annetuste võrra riigieelarvelist
finantseerimist.