Kohe pärast Reformierakonna valimisvõitu pidin korduvalt vastama küsimusele, millal vanemahüvitise maksmine pikeneb.
Põhjarannik, 06.06.2007
Kohe pärast Reformierakonna valimisvõitu pidin korduvalt vastama küsimusele, millal vanemahüvitise maksmine pikeneb.
Eriti olid huvitatud need noored emad-isad, kel laps juba sündinud. Kas riigikogu ikka jõuab seaduse vastu võtta ja jõustuma panna enne kui küsija laps pooleteise aasta vanuseks saab?
Vanemahüvitise maksmise aeg pikeneb
Vanemahüvitise kehtestamine on suunatud lastevanemate sissetuleku vähenemise vastu lapse sünnijärgsel perioodil. 2004. aastal kehtima hakanud vanemahüvitise seadus nägi ette hüvitise maksmise kuni lapse 11kuuseks saamiseni. 2006. aasta algusest pikendati vanemahüvitise maksmise perioodi kolme kuu võrra kuni lapse 14kuu vanuseks saamiseni.
Eesti valitsus on heaks kiitnud ja riigikogu poole teele saatnud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt pikendatakse vanemahüvitise maksmist nelja kuu võrra. Seadusemuudatus on plaanitud kehtestada 1. jaanuarist 2008.
Võib öelda, et Reformierakonna 2003. aasta valimisteks ettevalmistatud kava hakkab järgmise aasta algusest soovitud mõõtu võtma. Pooleteise aasta vanune laps on juba suuteline koos hoidjaga olema või isegi lasteaias käima. Viimast mitte küll täiskoormusel. Nii ongi loodud lastevanematele võimalus, et nad ei satu lapse sünni tõttu raskustesse, pere sissetulek ei vähene.
Vahepealsest iibe langusest tulenevad raskused ühiskonnas on alles ees. Üsna varsti saavad täisealisteks iibelanguse põlvkonna noored ja neid on väga vähe. Tekib palju vastuseta küsimusi: koolidesse ei jagu õpilasi, tööturule uusi töökäsi. Et Eesti iive muutuks positiivseks, on meil vaja astuda veel mitmeid samme.
Riik saab muuta seadusi ja seda ta ka teeb. Vanemahüvitise maksmise periood pikeneb, isade võimalused lapsega kodus olla suurenevad.
Suhtumist lastesse seadusega ei muuda
Ühiskonnas levinud suhtumist lastesse, lastega peredesse aga otseselt ühegi seadusega ei muuda. Väidan, et paljudel juhtudel suhtutakse lastesse ikka veel kui segajatesse. Mõned näited. Väikelinna ainuke laste mängunurgaga kohvik on pühapäeviti suletud. Aga just siis saaksid pered, kus isad nädala kodunt eemal on töötanud, koos ilusasti aega veeta. Tunduvalt suuremas linnas öeldi üheaastase lapsega restorani läinud perele, et tegemist on klassikalise restoraniga ning seetõttu ei ole neil lapse söögitooli, eraldi toitudest rääkimata. Isegi rohkes õlis praetud friikartuleid ja vähese lihasisaldusega viinereid mitte.
Minna teatrisse või kinno väiksemate lastega on võimatu: tingimused puuduvad, lapsed ei ole oodatud. 5. juunist jõustunud suitsetamise keeld on pikk samm edasi. Vähemalt õhk avalikus ruumis, kus tihti koos lastega viibitakse, muutub puhtamaks. Samas on väga selge, et suhtumine ühiskonnas ei muutu seadusepügala muutmisest. Vajame laiemat diskussiooni ühiskonnas Eesti rahva ellujäämise, negatiivsest iibest ülesaamise nimel.