Raivo Järvi: kingitus idanaabrile? (Postimees)

Elame ajastul, kus elektrooniline meedia on vallutanud meeled, aina vähem vaadatakse raamatute poole ja süvenemiseks pole aega. Nii kujundab «indie-põlvkonna» laste meelsust filmikunst, edastades žanrile ainuomasel viisil pilti maailmaasjadest.

Veendusin selles oma perekonna näitel, kui kirikut vältivad teismelised said šokilaadse äratuse Mel Gibsoni «Kristuse kannatustega». Kogesin sama efekti ka siis, kui pere noorsand lausa üleöö Eesti patrioodiks sai, olles näinud ameeriklaste vändatud dokumentaali laulva revolutsiooni sündmustest. Ja seda pärast minu korduvaid katseid seda verbaalselt teha!

Sulge haarama ajendas mind läinud nädala neljapäeval Kanal 2s näidatud «Pronksöö». Tegu oli sündmuste, mitte seletamisega. Kas tahtmatu või tahtliku objektiivsuse taotluses läks kaduma peamine fenomen – võimalus maailmale kuulutada, miks üks alandatud ja rõhutud riik pidi vabanema teda vaenanud kurjuse sümbolist.

Heitlikud ja abitud olid põhjuste seletused, kaootiline kogu ideestik. Seda argumenteeritumad ja isegi kaastunnet äratavamad olid nende isikute sõnavõtud, kelle suurimaks unistuseks on pühkida maamunalt Eesti Vabariik. Kui poleks olnud politseiohvitseride kommentaare ja adekvaatselt esitatud peaministri omi, võinuks arvata, et tellimus on tulnud mujalt. Ekraanil rääkisid vene noored, kes vaat et juhuslike möödujatena veensid vaatajat vandaalitsemise õigustatuses.

Ma ei suuda siiani mõista filmi autori ideed: mida tahtis ta oma teosega öelda? Või ehk polegi me enam oma riigi patrioodid? Uhkus oma riigi ja rahva üle on universaalne väärtus antiikajastust saadik. Igatahes arvan, et «Pronksöö» võtab tänulikult muiates vastu enamik näilisse objektiivsusesse rüütatud putinlikke telekanaleid. Kui kahju, et filmis sovetlikku sabatit trotsiva vanaprouaga sai rääkida vaid minuti…