Mulle on Ida-Virumaa alati muljet avaldanud just oma vastupidavuse ja väärikusega.
Mulle on Ida-Virumaa alati muljet avaldanud just oma vastupidavuse ja väärikusega.
Hiiglaslikud tööstushooned, salapärased kaevandused ja sealsamas kõrval imeline loodus – olen seda kanti alati kuidagi eriliseks pidanud. Ida-Viru inimesed on mõnegi koha rahvast avatumad ja heas mõttes uhkemad tundunud.
Kohalike vürstikeste aeg saab otsa
Nüüd olen Ida-Virumaa uuesti risti ja põiki läbi sõitnud. Kohtunud sadade inimestega. Aga ma nägin vähe oma mälestuste uhket Kirde-Eestit. Liiga palju on siin otsekui kardinate taga elavat, pettunud, ärahirmutatud ja pessimistlikku rahvast. Inimesi, kes kardavad oma tuleviku pärast ega julge oma seisukohti avalikult välja öelda. Mis on juhtunud?
Ma olen kogu oma senise elu inimeste kaitsmise küsimustega tegelenud. Juba aktiivse sportlasena alustasin enesekaitseinstruktorina. Edasi tulid EV eriteenistus ja poliitikute kaitse, suure turvafirma loomine ja mitmed muud ettevõtmised. Paljunäinud inimesena võin kinnitada, et inimeste turvatunde tekkimise alus on teadmine, et kurjategija lõpetab alati vanglas. Mitte üksnes tühine varas, vaid ka tegevuslube ja rahva raha enese huvides jagav ametnik on vastutusele võetav.
Kõik algab usaldusest oma riigi vastu. Seda aga ei teki enne, kui inimene näeb reaalselt, et tema tulevik ei sõltu sellest, kui veenvalt kohalikule võimukandjale truudust vanduda. Kuigi kuritegevus Eestis tervikuna näitab kiiret langust ja on käivitunud tõhus võitlus korruptsiooniga, ei ole Kirde-Eestis need protsessid veel käivitunud. Eestis on üks riik ja inimeste allutamine vürstikestele ei saa ka siinses maanurgas jätkuda. Selles on riigil oma inimeste ees võlg tasuda.
Tulevikku on põhjust karta vaid kurjategijail
Turvatunne tuleb koos võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste loomisega. Euroopas ei liigitata inimesi parteilise kuuluvuse või truuduse järgi võimukandjale. Ometi olen ma kohanud Ida-Virumaal sadu inimesi, kes on surmani tüdinud koogutamisest või keda kiusatakse bürokraatlike riugastega. Mõni päev tagasi ütles üks siinne inimene mulle: “Muidugi me tuleme uuega kaasa, aga ärme sellest praegu kellelegi valjusti räägi!” Inimesed kardavad, sest pahatihti on riik nad üksi jätnud. Paljud kohalikud “avalikud saladused” ei ole õiguskorrakaitsjates erilisi emotsioone ega suuremat sihipärast tegevust välja kutsunud.
Aga ometi näen ma selgelt ka seda, et Ida-Virumaa uus ärkamisaeg on õhus. Inimesed hakkavad aru saama, et see, mida nad enda ümber näevad, ongi meie kõigi ühine uus elu, uus Eesti ja reaalne Euroopa. Inimestel on villand alandustest, onupojapoliitikast ja sellest, et „mitte midagi ei muutu”. Muutub küll!
Uue aja mängureeglid on avalikud ja kõigile võrdsed. Keegi ei saa enam rahvale öelda, keda nad valimistel töökoha kaotuse hirmus toetama peavad. Klannimajandus ja haiglane sõltuvus korrumpeerunud ametnikest lõpeb ära. See puhastumine, mis on praeguseks Eesti mitmed kõrged majandustegelased ja riigiametnikud uurimise alla ning kohtupinki viinud, jõuab kohe ka Ida-Virumaale. Leitakse üles ka siinsed Aavikud, Manglused, Vettused ning Jääratsid. Siinsed inimesed peavad julgema selle enesele valjul häälel välja öelda! Seda maakonda ei peata miski, kui inimesed end siin taas peremeestena tundma saavad hakata. Tulevikku on põhjust karta vaid kurjategijail. Olgu nad praegu nii soojades ametites kui tahes.