Need, kes on palju kordi lugenud tänapäeva kõige parema ja kõige euroopalikuma kirjaniku Milan Kundera raamatut “Surematus”, kinnitavad: igavene elu on olemas sõltumatult Jumalast ja sellest, et iga üksik inimene võib (võib-olla) ära surra.
SL Õhtuleht, 21.06.2007
Need, kes on palju kordi lugenud tänapäeva kõige parema ja kõige euroopalikuma kirjaniku Milan Kundera raamatut “Surematus”, kinnitavad: igavene elu on olemas sõltumatult Jumalast ja sellest, et iga üksik inimene võib (võib-olla) ära surra. Nagu ütles Winston Churchill: mis puudutab asendamatuid mehi, siis neid on kogu maailma surnuaiad täis.
Lolle nagu riigis keskmiselt
Kui keegi ei viitsi siit edasi lugeda, siis siin on selle artikli järeldus: demokraatlikus ja parlamentaarses riigis on rahvasaadiku puutumatus absoluutne ja jagamatu nagu ka riigi suveräniteet. Mis tahes piiranguid saadiku käitumisele saab seada vaid juhul, kui tema käitumine kujutab endast vahetut ohtu kaasinimestele või talle enesele, ja piirangud kaotatakse hetkel, kui see oht on möödas. Ja asi pole selles, et saadik on parem või erilisem kui kes tahes teine inimene. Elu ja poliitikat kahjuks palju näinud inimesena kinnitan: valitud saadikute hulgas on lollide ja halbade inimeste protsent küll mõnevõrra väiksem kui professorite seas, ent suurem kui elektrikutel. Üldiselt teeb välja keskmise.
Seega pole saadiku puutumatus seotud konkreetse inimese erilise privilegeeritusega, vaid sellega, et talle on antud võim ja võimalused, mille teostamisel ei tohi teda segada miski peale nende inimeste tahte, kes talle selle võimu andsid. (Kui asi on selles, et praegune riigikogu rahvale ei meeldi, siis on lugu lihtne: järgmine kord tuleb Toompeale valida teised inimesed.)
Kiri treppidel
20. augustil 1991. aastal istus mitukümmend NSVL rahvasaadikut (kommunistid, Balti rahvuslased, dissidendid, vene põllupidajad jne) koos treppide peal majas, mille aadress on Rubljovskoje šossee 34, korpus 1. Ja me kirjutasime käsitsi kirja ja panime allkirju tekstile, mis pidi minema Rahvusvahelisele Parlamentide Liidule ja mille sisu oli see: kui eelolevatel päevadel peaks juhtuma, et meie, NSVL Ülemnõukogu saadikud, hääletame võimu andmise poolt Gorbatšovi arreteerinud huntale, siis teadke – see pole tõsi! Me ei ole selle poolt! Lihtsalt see tähendab, et KGB on võtnud pantvangiks meie naised ja lapsed ning me hääletame nii, nagu pantvangistajad meilt nõuavad.
Nii kaugele asjad ei läinud, aga ma tean, et kolmeaastase poja elu nimel oleksin ma hääletanud mille poolt tahes. Kuid muu hulgas just tänu Gräzinile oli KGBs vastu võetud instruktsioon, mis tagas NSVL rahvasaadikutele sisuliselt nende olulisima demokraatliku privileegi: puutumatuse.
Uks jäi lõhkumata
Labane lugu: läksin Suurde Teatrisse (Händeli ooper “Julius Caesar” – kas olete seda õudust kuulanud?) ja jätsin vannist tulles kraani lahti. Vastavalt Newtoni seadusele voolas vesi alla: hilisema Peterburi linnapea ja Putini ülemuse Anatoli Sobtšaki korterisse, kuhu olid jäänud vanaema ja tollal alles sõrmega nina urgitsev poolteiseaastane
Ksenia, nüüdne rahvusvaheline seksi-, miljoni- ja seltskonnadiiva. Lahend olnuks ju lihtne: minu korteri uks lahti teha ja kraan kinni keerata. Aga ei! Sest olin NSVL rahvasaadik, pealegi kahtlasest vabariigist (Eesti) ja kahtlasest parteist (Rahvaliit). Teisalt aga… upuvad käsikirjad ja laps lõugab.
Ühesõnaga: mind leiti teatrist üles ja kihutati NSVLi KGB korrapidaja (ausastmelt kindralleitnandi) autoga koju: kraani kinni keerama. Sest instruktsioon korrapidaja poolt oli selline: saadik, tema isik, talle registri järgi kuuluv sõiduk ja tema korter on absoluutselt puutumatud. Ning päev hiljem sai sellest – käskkiri. Ja 19.-20.-21. augustil 1991 palusime oma peresid jumalakeeli: palun ärge minge välja, isegi esikusse mitte, sest korteris te olete puutumatud, ja see tähendab, et meie oleme oma poliitilistes otsustes hunta vastu – vabad.
Kas tasub siis meelde tuletada, et alles mõne aasta eest sai Eestis juhtuda episood, kus rahvasaadikud (võisid olla tiba vindised, miks mitte) peksti ühe erafirma turvameeste poolt lihtsalt läbi ja anti vastavad pildid ajakirjandusse, seda selleks, et vahetada välja – valitsus?
Saadikud pole inimestena ei pühad ega puutumatud, kuid on seda saadikutena. Ainult siis saavad nad olla vabad oma otsustustes, olenemata sellest, mismoodi neid mõjutada püütakse. Nad lihtsalt peavad siis käituma rahva huvides. Või küünilisemalt öeldes: nii, nagu meeldib rahvale, aga mitte aktsiaseltsile.