Väljaanne Sotsiaalsektor Arvudes 2006 nendib kurba tõsiasja: rohkem kui pooltel juhtudest on eestimaalaste surma põhjuseks vereringeelundite haigused.
Mis on müra?
Müra on soovimatu või kahjulik heli. Müra kaks põhiomadust on sagedus, mida mõõdetakse hertsides (Hz), ja tugevus, mida mõõdetakse detsibellides (dB). Inimese kõrv reageerib sagedustele 20-20 000 Hz. Madalsagedus toob kaasa madala heli ja kõrgsagedus kõrge heli. Helikõrgusena tajumegi heli sagedust. Helisid, mis jäävad alla 20 Hz (infraheli) ja üle 20 000 Hz (ultraheli), me ei kuule, kuid need võivad siiski olla kahjulikud.
Väidetakse, et mürareostus mõjutab vereringet ja vegetatiivset närvisüsteemi, põhjustab unehäireid ning võib põhjustada neuroose. Seletus on lihtne: kõrvadel on muu hulgas ka kaitsefunktsioon. Kui inimene kuuleb heli, mis klassifitseerub müraks, vallandub kehas automaatselt kaitsereaktsioon. Lisaks tekitab müra stressi, mis on omakorda üks südameveresoonkonna haiguse põhjustajaid ning mõjub ka inimese vaimsele tervisele. Maailma Tervishoiuorganisatsioon WHO analüüsis mitmeid Euroopa Liidus müra kohta tehtud uuringuid ning järeldas, et müra on tervisele ohtlik ja võib kahjustada südame tervist.
Ühe WHO raporti koostamisel osalenud teadlase Truls Gjestlandi sõnul oli peamine järeldus, et südamehaiguste ja infarkti risk tõuseb koos liiklusest tingitud müraga. «Kui liiklusest tulenev keskmine müranivoo tõuseb 60 kuni 65 detsibellini ööpäevas, suureneb mitmeid aastaid läheduses elavatel inimestel risk haigestuda,» ütles ta.
Postimehe vahendatud Briti ajalehe The Guardian andmeil suri Inglismaal südamehaigustesse eelmisel aastal 100 000 inimest. Neist 3000-1 oli üheks haigestumise põhjuseks müra.
Eriti kahjulik on müra une ajal, sest see häirib puhkamist ning võib inimest mõjutada terve järgmise tööpäeva jooksul. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et müra tõstab une ajal stressiga seotud hormoonide kor-tisooli, adrenaliini ja norad-renaliini taset. Mida kauem need hormoonid veres püsivad, seda suurem on risk, et inimesel tekivad terviseprobleemid, näiteks kõrge vererõhk või nõrgenenud vastupanuvõime.
Müra tööl ja kodus
Pikaajaline kokkupuude suure müraga võib viia kuulmisprobleemideni. Euroopa Liidu 2003. aasta direktiiviga, mis jõustus kõikides liikmesriikides 2006. aastal, kehtestatakse töötajate kaitseks päevaseks (8 h) piirväärtuseks 87 dB(A).
Töötajate kaitsmine müra mõjude eest on keeruline, sest tuleb arvestada töökohal esineva müra iseloomu koos teiste töökohal esinevate ohtudega. Müra võib olla üks tegur kuulmishäirete, tööstressi ja suurenenud tööõnnetuste riski tekkimisel. Tihtipeale piisab raadio kinnikeeramisest või vaiksema häälega rääkimisest.
Kodus tekitame põhilise müra ise, kuid seda saame ärrituse tekkimisel lõpetada. Tihtipeale tuleb müra meie koju hoopis naabri juurest: muusika, automürin või koera haukumine. Naabri müra puhul on stress garanteeritud. Lähed naabrile ütlema ehk püüad müra tegemist lõpetada, saad stressi naabriga vaidlemisest. Väga paljudel juhtudel on inimestel arusaam, et neil on õigus otsustada teiste inimeste üle. Kuulata muusikat nii, et naabrid on sunnitud kuulama, mitte tegelema koeraga, nii et naabrid on sunnitud koera tegevusetut ja igatsevat haukumist kuulma jne.
Näited helitasemetest:
Tavavestlus: 60 dB(A) Algkooli klassiruum: 74 dB(A)
Tihe liiklus: 85 dB(A) Suruõhupuur: 100 dB(A) Reaktiivlennuki õhkutõusmine 100 meetri kaugusel: 130dB(A)
Mis hetkest on müra kahjulik?
Selle, kas müra on kahjulik või mitte, määravad neli tegurit:
• helitugevus ehk intensiivsus (mõõdetakse detsibellides);
• sagedus ehk helikõrgus (mõõdetakse hertsides);
• perioodilisus – kui sageli see esineb;
• kestus – kui kaua see kestab.
Mida ette võtta?
Inimesi on vaja teavitada, kuidas müra tekib ja kuidas müra vähem tekitada. Meie sotsiaalministeeriumil (või nende hallataval Tervisekaitseinspektsioonil) tuleb ette võtta kampaania – vähendame müra kodudes. Mujal maailmas on levinud väikeste brošüüride trükkimine, kus on selgitatud lihtsas keeles ja pildikestega illustreeritult, kuidas mõistlikult käituda. Kuidas hoida kokku vett, kuidas säästlikult tarbida elektrit. Minu arvates on ka meil aeg küps infomaterjaliks, kus õpetatakse inimesi teisi häirimata elama, mitte müra tootma. Tervisekaitseinspektsioon on sobilik asutus, kes võiks asja käsile võtta.
Inimesi tuleb teavitada ka nende õigustest. Keegi ei pea taluma naabrite mürarikast käitumist.
Kohaliku konstaabli abiga on võimalik müratekitajaid vaigistada ja seda abipalumist ei peaks keegi häbenema. Liberaalina olen veendunud, et oleme oma käitumises ja müratekitamises vabad piirini, kus me ei häiri teiste inimeste õigust vaikusele.