Laine Jänes: Peipsiääre kultuuriruum – utoopia või tegelikkus? (Vooremaa)

Maailmas, kus kultuur kõiki­des oma valdkondades on muutumas järjest massipärasemaks, kus kvantiteet kipub valitsema kvaliteedi üle ning kus seosed mineviku ja tänapäevase kultuuri vahel on kadumas, on siiski ka mi­dagi rõõmustavat.

Selleks on meie inimeste jär­jest suurenev huvi oma rahvus­liku identiteedi ja juurte vastu. Lisaks kultuuripärandi mate­riaalse poole taastamisele ja säilitamisele, on üha rohkem noori huvitatud sellest, kuidas hoida elus ja anda ka meie tule­vastele põlvedele edasi eesti kultuuri vaimset pärandit.

Eesti mitmekesist pärimus­kultuuri peetakse riigi visiit­kaardiks, Eesti Nokiaks, ning selle hoidmise ja säilitamise va­jalikkuse üle ei vaidle täna ilm­selt keegi. Pigem vastupidi. Ja­gan veendumust, et nii kaua, kuni meil enestel on huvi meie kultuuri juurte vastu, kestab ka rahvus, ning seda tuleb hoida ja kaitsta.

Mis on tehtud, mis tegemisel

Esimeseks pääsukeseks Eestile ainuomase pärimuskul­tuuri säilitamisel riiklikul ta­sandil oli ilmselt 1997. aastal el­lu kutsutud Setomaa regionaal­arengu programm. Riikliku ra­hasüsti said erinevad Setomaa projektid – hakati regulaarselt üllitama ajalehte Setomaa, anti välja trükiseid, tehti raadiosaa­teid, arenesid Seto Talumuuseum ja Obinitsa Seto Muuseumitarõ, elavnes seltside tegevus ning elustati mitmeid vanu kombeid.

Tulenevalt regionaalarengu-ja kultuuriprojektide erinevast rahastamisprintsiibist, kui esi­meste puhul on oluline anda te­gevust käivitav rahasüst eelda­des, et projekt ise on jätkusuut­lik, nõuavad kultuuriprojektid pidevat rahastamist. Sai sel­geks, et seto omakultuuri toe­tamine ei sobinud regionaal­arengu programmi ning sellest sai pidevalt rahastatav Setu­maa riiklik kultuuriprogramm.

Teiseks väga oluliseks vers­tapostiks tuleb kindlasti pidada 2003. aastat, kui Kihnu folkloor, käsitöö ja kombestik kanti UNESCO pärimuskultuuride meistriteoste maailmanimekirja, mis ühtlasi tähendas, et Eesti Vabariik võttis endale kohustuse kaitsta Kihnu ja Ma-nija saare kultuurilist keskkonda.

Uueks sammuks, mille ellu­viimise oleme kultuuriminis­teeriumis ette võtnud ning mille rahastamine sai kirja kultuu­riministeeriumi järgmise aasta eelarvesse, on saarte päri­musliku kultuurikeskkonna programm. Programmi ees­märgiks on püsielanikega saar­te – Saaremaa, Hiiumaa, Ruh­nu, Vormsi, Prangli ja Abruka – kultuurilise ja keelelise keskkonna ning selle eripära säilita­mine ning hääbumisel olevate traditsioonide taaselustamine.

Tänaseks on moodustatud saarte esindajatest koosnev programmi koostajate töö­rühm, mis koguneb lähiajal. Komisjoni ülesandeks on koos­tada programm ning seada prioriteedid, milliseid tegevusi või milliseid valdkondi peaks esmajärjekorras toetama.

Peipsiääre kultuuriprogramm juba 2009?

Nii, nagu igasuguste projekti­de puhul, on ka kultuuripro­grammide puhul selge, et lisaks rahastamisküsimustele (mis on kindlas seoses antud piir­konnast valitud poliitikute prio­riteetidega) sõltub (kõik) koha-pealsetest vedajatest – olgu need siis üksikisikud, organisatsioonid või kohalikud oma­valitsused. Juhul, kui kohapeal huvi puudub, pole ka riiklikust rahasüstist abi.

Mõni aeg tagasi, kui külas­tasin maakonnavisiidi käigus Tartumaad, vaatasin loomuli­kult üle ka Peipsiäärsed külad, kohalikud kultuuriobjektid, nagu Kolkja kultuurimaja ja vanausuliste muuseum, mille kaudu tutvusin vanausuliste kultuurilise omapäraga, ning kuulatud sai ka kohalike rõõme ja muresid.

Siiani on riik läbi erinevate tegevuste toetanud mitmeid Peipsiäärse piirkonna tegevusi, nii kultuurilisi, keskkonnaalaseid kui ka ettevõtluse aren­damisega seotuid ent tervikkava arenduste osas puudub. Paar aastat tagasi sai aktiiv­sete reformierakondlaste kaasabil loodud Reformierakonna Peipsimaa töögrupp, mis on analüüsinud hetkeolukorda, pannud kirja piirkonnale sobiva võimaliku kultuuriprogrammi stsenaariumi ning olnud aktiiv­sed kaasarääkijad Peipsiveere arengut puudutavates ümar­laudades. Need samad väärt mõtted kändusid üle ka Refor­mierakonna valimisprogrammi ja sealt edasi koalitsioonilepingusse.

Et piirkondliku kultuuripä­randi säilimise nimel on viima­ne aeg tegutseda, on minis­teeriumil soov käivitada peip­siäärse kultuuriruumi pro­gramm, mis aitaks veelkord hei­ta pilk tehtule, kaardistada ühi­sed eesmärgid ning vedajad, et juba ülejärgmisel aastal võiks esimesi vilju maitsta.