Seoses Schengeni viisaruumi liitumisega on Eesti muutunud Euroopa sisejulgeolekuruumi osaks. Arusaadavalt seab see uusi nõudmisi meie siseturvalisuse arendamisel ja sunnib valitsust tegema struktuurimuudatusi.
Usun, et ühendamine on igati õigustatud, sest hoiab kokku ressursi, väldib asjatut dubleerimist ja vähendab juhtimiskulusid.
Politsei on tsiviilstruktuur
Tänapäevasele demokraatlikule riigile kohaselt on Eesti politseile omane paindlik tsiviilstruktuur. Korrakaitsjate ühtne vormiriietus ja konstaablite-komissaride teenistusastmete kasutamine ei viita politsei ülesehituses veel militaarpõhimõtetele.
Eespool nimetatud kolme ametkonna ühendamisega seonduvast politsei ja piirivalve seaduse eelnõust võib aga selles suhtes leida mõndagi üllatavat.
Nii algab politsei spetsialistide madalaim teenistusaste endiselt nooremkonstaablist. Järjestuse lõppu on aga pärast komissari ja vanemkomissari lisatud politseileitnandi ja politseikapteni teenistusastmed.
Hoopis uus on politseijuhtide teenistusastmete loetelu. Nii määrab eelnõu, et prefektuuri büroo juhil on edaspidi politseimajori või politseikolonelleitnandi teenistusaste. Prefekti ametikoht aga nõuab vähemalt politseikoloneli teenistusastet.
Täiendavate eru- ja päriskindralite tekkeks on uks võimalikult valla jäetud. Nii eeldab eelnõu politsei- ja piirivalveameti peadirektori või kaitsepolitseiameti peadirektori ametikoht lausa politseikindrali teenistusastet.
Aga tundub, et eelnõu autorite mõttelend auastmete osas on eriti hoo sisse saanud siis, kui nad jõudsid politsei või kaitsepolitsei peadirektori asetäitjateni. Nimelt nähakse ette, et need vastutusrikkad ametikohad nõuavad tulevikus ei rohkem ega vähem kui politseikindralinspektori teenistusastet.
Tekitame uusi kindraleid
Usun, et sellised politsei auastmed võisid olla väga au sees näiteks vahva sõduri Švejki aegses Austria-Ungari keisririigis.
Tänapäeval on need mõistetavad võib-olla seal, kus vastavad traditsioonid on pikemaajaliselt au sees, näiteks Saksamaal.
Eestis meenutab see väline hiilgus eelkõige liigset toretsemist. Murelikuks teeb siinjuures, et niisugune süsteem võib politsei juhtimise ja karjääri ülesehituse tulevikus muuta jäigaks ja korporatiivseks.
Samuti võib arvata, et kindraliõlakud peale saanud politseinik ootab kuni oma elu lõpuni riigilt enda suhtes nn kindraliteenindust. Nõukogude ajast oleks selliseid näiteid meil lausa varrukast võtta.
Kõige selle taustal oli väheveenev meie siseministri selgitus riigikogus, kus ta ütles, et uute teenistusastmete lisandumine oli kompromiss, mille kauplesid endale välja praegused piirivalvurid politseiga ühendamise ettevalmistamise käigus.
Ometi annab mitme riigikogu liikme rahulolematus politsei uute teenistusastmete suhtes aluse loota, et need edaspidi eelnõust välja arvatakse.
Kuldlampassidega politseikindrali munder võiks meie riigis jääda siiski operetilavadele meenutusena möödunud aegadest.