Veebruaris 2003. aastal või veidi enne seda imbus Kadrioru lossist välja tobedavõitu mõte: korraldada üritus nimega Ühiskondliku Leppe Sihtasutus.
Kahtlusi tekitas ettevõtte mõttetühjus, paljude soliidsete inimeste eemalejäämine ja põhieesmärgi enese – üleüldine rõõm ja õnn – teatav ebamäärasus.
Mõõga ja Saha Liit
Üldiselt läkski nii, nagu minema pidi: veel enne, kui šampanjamered jõudsid ammenduda, kadusid osalised, peasponsori lahkudes ka raha ja pärast seda, kui asutuse personalile oli jõutud keevitada paariaastased palgad, ka tegevtegijad.
Ühesõnaga: olenevalt sellest, kuidas kellelgi läks, võib sõnaühendus «ühiskondlik lepe» panna kellegi tulist kurja vanduma, kellegi teise homeeriliselt naerma ja kellegi kolmanda oimu juures näppu keerutama.
Aga ühe selle Vesipruuli-väärilise toimetise vaimse isa äsjane juubel meenutas mulle hoopis seda, et algselt tähendab ühiskondlik lepe kui niisugune majanduspoliitiliselt igati mõistlikku ja arukat asja. Ja seda ei tasu lihtsalt meie eelmise Kadrioru koosseisu tegude põhjal klounaadiks pidada.
Ühiskondliku leppe klassikaline maa on Iirimaa, kus see teostati kolmeaastase sotsiaalse kokkuleppena (Rousseau’ teooria filosoofilis-juriidilistel alustel) aastateks 1987–1990. Koos järgnevate lepetega saavutati alul uskumatuna näinud tulemus: Euroopa viletsaimast maast, mida meenutas ajaloost kurikuulus kartuli-näljahäda ja hilisemast ajast uskumatu majandusebaedu, oli saanud keldi tiiger – kindla, majanduslikult agressiivse ja jõuka, teadus-tehnoloogilise arengu tipptaset tootva kapitalismi nüüdismusternäide. Veel kolmkümmend aastat tagasi Euroopa hädaoruks olnud Iirimaa tase on enamikule õhtumaa jõukatele riikidele juba lootusetult kättesaamatu.
Iirimaa leppe eeskuju
Kui Eesti Ühiskondliku Leppe SAd oli mõeldud eeskätt seltsi- ja meelelahutusüritusena, kuhu kutsuti kohale kõik, kes vähegi maksid (kaasa arvatud erakonnad, fondid ja muud sellised), siis iirlaste leppe osalisteks said vaid need, kellele Iiri majandus otseselt korda läks. Niisiis – (a) tööandjad; (b) töövõtjad; (c) riik. Kõik. Rohkem mitte kedagi.
Milles siis kokku lepiti? Detailid omavad muidugi tähtsust, aga olulisim on põhimõte. Tööandjad lubasid teenitud kasumi riiki alles jätta või viia selle välja kasumi nimel, mis tuuakse kodumaale.
Ametiühingud lubasid lõpetada võitluse palkade eest, kusjuures riik ja tööandjad kohustusid kompenseerima kasvavad kulutused sotsiaalabile. Riik lubas ettevõtjatele mitmekordset maksualandust, riigipoolsete investeeringute lõpetamist (s.h ka sotsiaalsfääri… karm värk, muidugi) ja töötajatele antud sotsiaaltagatiste garanteerimist ja karmi kontrolli palkade külmutamise üle.
Leping sõlmiti kolmeks aastaks ja osutus nii edukaks, et seda muudeti ja täiendati veel kolm korda. Tulemuseks oli majanduskasvu viimine kahekohaliseks, inflatsiooni pidurdamine ja elutaseme ning sotsiaalmajandusliku turvatuse järsk kasv.
Ühesõnaga: ainuüksi sellepärast, et sõna «ühiskondlik lepe» Eestis ära lörtsiti, ei tähenda see veel seda, et asjal poleks oma algsel kujul mõtet.
Tõsi, selleteemalise idee rakendamist Eestis takistab täna veel kaks asjaolu. Esiteks – iirlasi ühendas solidaarseks tervikuks tugev religioon: katoliiklus. Samas kui eestlaste omakasupüüdmatus ja ohvrimeelsus ilmnevad eeskätt ekstreemsetes olukordades (küüditamine, Balti kett vms.). Ja teiseks: Iirimaa olukord oli leppe sõlmimise ajal kordades hullem kui praegu Eestis, kus miskit otsest kriisi ju veel ei ole (kuigi aeg võib selle vea parandada).
Aga mõtteainet oleks siiski.
Järelmärkusena: USA investeeringute tähtsuse Iiri majanduses jätsin ma meelega arvestamata.
Muide, osalt on see fenomen ka Eesti jaoks igati korratav.