Kevadpäike soendab juba mõnda aeg meie põski, hommikul tööle jalutades saadab meid linnulaul ja kevadlilled kaunistavad koduaedasid.
Mitte et kõik oleksid emad, aga kõik on emast sündinud. See on päev, mil õnnitleme ja täname neid, kes on emakssaamise ja ema olemise tee käia võtnud. Tänu nendele ei lõpe elu maa peal. Kellel meist poleks hea meel teada, et viimastel aastatel on meil siin koduses Eestis rohkem tublisid noori emasid kui veel mõni aeg tagasi. Emadus on jälle au sees.
Emadepäev on ilus ja rõõmus kevadine püha. Aga ta on midagi veel. Emadepäev annab meile igaühele, kes me oleme juba täiskasvanud, tõuke mõelda tagasi oma emale ja oma kasvuajale, sellele, mida kõike oleme sealt kaasa saanud. Mõistes oma ema, õpime ennastki paremini mõistma, et oma eluga jõudsalt edasi minna.
Jah, alati on ju ilmas ka naisi – ja uuemal ajal mõnel pool võib-olla rohkem kui varem –, kes ühel või teisel põhjusel emakssaamisest ei hooli. Peame ka selle teadmiseks võtma, mine tea, milleks seegi lõpuks hea on. Aga emadepäev kuulub emadele. Emadepäev kuulub elule ja selle kestmisele. Ei saa olla midagi tähtsamat.
Ilusat emadepäeva kõigile!