Keskkonnaministeeriumi ettepanek luua omavalitsustele riigilt elamumaa ostmiseks seaduslik võimalus on juba tekitanud elava diskussiooni,
Seadusemuudatuse ettepanekut tehes oleme lähtunud omavalitsuste üksmeelsest kinnitusest, et kohaliku elu edendamise suuremaid pidureid on maa munitsipaliseerimise kord. Praegu võib riik tasuta munitsipaliseerida vaid sotsiaalmaad – teedeks, lasteaedadeks, parkideks. Kuid võti piirkonna arengu tulemuslikuks juhtimiseks on ka elamumaa.
Selle omamise kaudu saab valla- või linnavalitsus suunata elukeskkonna kui terviku kujundamist, näiteks määrata, kuhu ja millistel tingimustel võimaldada rajada kodud noortele peredele, et nad maalt minema ei kipuks.
Ajakirjanduses on arvatud, et valdadele-linnadele ei tohi elamumaad soodsamalt müüa, müük peaks toimuma ainult oksjoni kaudu. Oksjon võib küll olla hea rahamasin, kuid kohaliku elukorralduse seisukohast on see sageli ebaefektiivne, sest nn kollektsionäärid ostavad maad kokku, jättes need tihtilugu tulusamate aegade ootuses seisma. Meil on küllaga linnu ja valdu, kus eraomanike kinnistud aastaid umbrohtu kasvatavad.
Seega – oksjonil maa müük ei ole kohaliku elu edendamiseks alati parim lahendus. Seepärast olemegi teinud ettepaneku võõrandada omavalitsustele elamumaad 65protsendise turuhinnaga ja selle tasumiseks anda aega kaks aastat.
Sellise hinnakujunduse aluseks võtsime maareformi seaduse põhimõtte, mille kohaselt omavalitsus maksab ka praegu munitsipaalomandisse antud maa võõrandamisel 65% tulust riigieelarvesse. Arvamus, et sellise hinnaga maa on poolmuidu saadud, ei pea omavalitsuste meelest üldse paika.
Miks muidu on nad ise ja esinduskogude kaudu järjepanu teinud ettepanekuid, et neile tuleks täiesti tasuta anda kõik see maa, mida riigil vaja ei ole.
Kas omavalitsusametnikud võivad maaga sahkerdada? Ega petmiskartuses saa elu seisma panna! Küll aga on riigi seisukoht, et kõiki elamumaa soove automaatselt ei rahuldata. Otsustamisel saab määravaks ikkagi reaalne vajadus ehk taotlus peab olema põhjendatud ja selle aluseks peab olema kehtestatud planeering. Kui omavalitsus hiljem muudab planeeringut ehk ei tee seda, mida avalikult on lubanud, siis petab ta ju ennekõike oma elanikke. Kui omavalitsus on saanud elamumaa omanikuks, siis vastutab ta sajaprotsendiliselt kõigi sellega tehtavate toimingute seaduslikkuse eest. Ja hinnangu omavalitsusametnikele annavad kohalikud elanikud, nt valimispäeval.
Olen meediakriitikast hoolimata ikka seda meelt, et omavalitsused teavad kõige paremini oma piirkonna vajadusi ja oskavad leida võimalusi kohaliku elu arendamiseks. Kui nad on riigile avaldanud soovi osta elamumaad, küllap see on siis võtmeküsimus. Riik peab appi tulema ja tegema olulise (regionaal)poliitilise otsuse. Ei saa õigustada sellega, et maatehingutega võib kaasneda kellegi pahatahtlikkus. Meie linnad, asulad ja külad peavad edasi arenema, olema elamisväärsed.
Kuid lõpliku sõna selle kohta, kas ja millistel tingimustel hakkavad omavalitsused riigilt elamumaad ostma, ütleb ikkagi riigikogu.