Täna toimus Haapsalus 3000m takistusjooks, mis on mulle kujunenud pea iga-aastaseks kesksuviseks traditsiooniks.
3000m taki on mu meelest üks keerulisemaid ja taktikalisemaid distantse, kuna väga targalt tuleb kontrollida tempot ning jagada jõuvarusid. Eriti keeruliseks teeb asja muidugi see, et viimati sai takistusi ületatud aasta eest. Tõsi, vahepeal on tulnud ületada mitmeid erisuguseid takistusi, kuid mitte päris selliseid.
Öeldakse, et maraton on kõige raskem jooksudistants, kuid olles korduvalt jooksnud mõlemaid, julgen väita, et ega 3000m taki väga alla jää. Pidev tempo kõikumine ning takistuste ületamiseks vajalik energia nö üles suunamine, tapavad hirmsasti jooksurütmi. Mõtled küll, et mis see siis pole 3.20-3.30 min/km joosta, kuid proovi järgi:)
Kahjuks ei õnnestunud sel aastal isiklikku joosta, tuli tunnistada möödunud-aastase Lauri Luige paremust kahe sekundiga. Lõppajaks kujunes 10.53. Temperatuur soosis igati tippmarki, kuid tuul oli see-eest vastassirgel otse risti vastu.
Väga palju mul vabandusi polegi, kuid mõni siiski. Treeningud on tehtud maratoni silmas pidades; sel korral sai joostud tavaliste jooksutossudega naelikute asemel ning eile oli Pärnus koormustest ja õhtul veel treening. Samas on kiire töötempo ja tegemiste tõttu olnud treenimine ka päris arvestatavalt häiritud. Kuna tänase jooksu eesmärk oli kiirem treening mitte maailmarekord, olen rahul.
Kahju, et konkurents muidugi nii kehvake oli. Oma tulemusega jäin üldkokkuvõttes tublile teisele kohale (oli koguni veel 3 jooksjat peale minu:). Oma vanuseklassis aga suisa pjedestaali kõrgeim aste.
Näikse, kas saab ka Eesti kergejōustiku aastaraamatusse sisse. See vist on üldse kõige vähem harrastatud distants Eestis.
Tänud korraldajale Endel Susile, konkurendile Lauri Tannerile, isast fotograafile, fännist vennale, Reimole ja kolmandale Laurile.
Suvel mine kindlasti metsa!
Lauri