Tänane seis, kus riigikogulased ei tohi kuuluda kohalikesse volikogudesse, ei aita kuidagi kaasa ei kohalike omavalitsuste ega riigi arengule. Selle mõttetu piirangu kaotamine, nagu see oli aastate eest, annaks aga mõlemale tasandile juurde.
Kuna kohaliku volikogu ja riigikogu puhul on tegu nö seadusandliku tasandiga, siis ei näe ma mõlemasse organisse kuulumisel probleemi. Pigem tuleks kasuks, kui riigikogu liikmed sidestaksid enam kohalikku omavalitsust ja riiki. Kuna põhiseaduses on kirjas, et riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis, siis ei ole ju vastuolu ka siin. Volinik ei ole riigiametnik.
Kui riigikogu liikmetel oleks võimalus kuuluda volikokku, suureneks kohalik kompetents, oskusteave ja kvaliteet. Täna, kus me võime hääleõiguseta volikogu istungeid jälgida, ei saa tekkida sisulisi arutelusid, debatte, argumenteerimist jms, mis on aluseks tarkade otsuste langetamisel.
Kui riigikogu liige kasutab oma oskusteavet, mille on saanud parlamendi komisjonides, töögruppides jm töötades, ja toob selle ka kohalikku volikokku, siis ei ole sellest ju midagi halba. Pigem ikka kasu. Ja ka vastupidi. Kui riigikogu liige saab osaleda sisuliste arutelude juures, langetada ka kohapeal otsuseid ning koguda infot, siis on tal ka seadusi luues tunduvalt lihtsam. Paljud eelnõud puudutavad otseselt kohalikke omavalitsusi.
Miks me peaksime, olukorras, kus tublide inimeste arv, kes on üldse nõus kohalikesse volikogudesse kandideerima, on niigi piiratud, tegema veel mingeid täiendavaid kitsendusi? Olen veendunud, et kui lubame riigikogulastel kuuluda ka kohalikesse volikogudesse, suureneks poliitiline aktiivsus kohtadel märgatavalt. Ära jääksid ka jutud peibutuspartidest ning valijate lollitamisest.
Riigikogulaste lubamine kohalikesse volikogudesse on ainult kasuks arengule, mis on meie põhiline eesmärk.
Aastate eest töötas asi ju väga hästi, miks siis mitte nüüd?
Teeme ära!