Arutelu üle läheb tihti äärmustesse. Noored ei karda lapsi. Tegelik põhjus, miks noored laste saamist edasi lükkavad, on palju lihtsam: pelgus, kas neil on pere loomiseks piisavalt hea töö, kodu ja tugisüsteem, kirjutab riigikogu fraktsiooni juht .
Mulle on lapsed alati meeldinud. Nad on vahetud ja siirad. Kui mul endal veel lapsi ei olnud, siis hoidsin hea meelega oma väikeseid sugulasi ja sõpradele ei ole ma kunagi ära öelnud, kui nad on lapsehoidjat vajanud. Kuid kui üks hetk hakkasin mõtlema, millal minust endast võiks ema saada, siis võttis ikka krambi sisse.
Mitte sellepärast, kas ma saaksin emana hakkama. Puudu jäi kindlustundest. Mis minu karjäärist saab? Mis siis, kui ma peale lastega kodus olemist ei saa tagasi tööle? Kas ma suudan neile pakkuda kodu, mida nad väärivad? Kas ma saan õigel ajal lasteaiakoha? Mis saab siis, kui peaksin jääma lastega üksi? Jube palju küsimusi, mis ei kasvatanud julgust, vaid pärssisid seda.
Nüüd, meeldivalt iseloomukate kaksikute emana võin öelda, et see tingimusteta armastus ja magusmõru peavalu mõnel päeval pühkis need hirmud kui ühe pintslitõmbega minema.
Mind teeb tegelikult kurvaks, et laste saamisest rääkides kipub arutelu minema kiiresti kahte äärmusesse.
Miks ma sellest räägin? Sest küllap ei ole need hirmud noortel muutunud, ja ma mõistan neid. Sellepärast teeb mind tegelikult kurvaks, et laste saamisest rääkides kipub arutelu minema kiiresti kahte äärmusesse. Ühel pool on need, kes ütlevad, et noored ei taha enam lapsi. Teisel pool need, kes on veendunud, et riik peaks noori rohkem veenma ja parim lahendus selleks on suuremad toetused. Tegelik elu jääb nende kahe vahele.
Kindlustunde nimel
Enamik noori ei ole laste saamise vastu. Vastupidi. Nad tahavad peret luua. Minul oli samamoodi. Aga kõik ei ole kindlad, millal on õige aeg. Neil puudub kindlustunne, et kõik läheb hästi ja nad saavad hakkama. Ja kui see tunne puudub, siis lükkubki otsustamine edasi.
Eelmise aasta teisel poolel valminud sotsiaalministeeriumi analüüs tõi välja, et noored lükkavad laste saamist edasi peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks majanduslik ebakindlus. Teiseks raskused kodu loomisel. Kolmandaks sobiva partneri puudumine.
Need ei ole abstraktsed probleemid, vaid väga konkreetsed küsimused. Kas ma saan hakkama? Kas mul on kodu? Kas mul on keegi, kellega seda vastutust jagada? Kui nendele küsimustele ei ole kindlat vastust, siis ei ole ka otsus lihtne. See näitab, et noored võtavad lapsevanemaks saamisega kaasnevat vastutust tõsiselt.
Aga mis siis teha? Kuidas anda noortele see puuduolev julgus? Tagant ettepoole tulles – sobiva partneri leidmisel jäägu vastutus endiselt igaühe enda kanda. Küll aga saab üht-teist ära teha noortele suurema kindlustunde andmiseks.
Kas ma saan hakkama? Kas mul on kodu? Kas mul on keegi, kellega seda vastutust jagada? Kui nendele küsimustele ei ole kindlat vastust, siis ei ole ka lapse saamise otsuse tegemine lihtne.
Alustagem sellest, et lapse saamine ei tooks kaasa järsku tagasilööki teistes eluvaldkondades. Kui lapse saamine tähendab tuntavat sissetuleku langust või tunnet, et võid jääda tööturult liiga kauaks eemale, kuigi päris nii ei taha, siis on loomulik, et lapse saamise otsust lükatakse kaugemasse tulevikku.
Seda olukorda võiks aidata lahendada noortele lapsevanematele suurem esimese lapse saamisel. Samuti võiks see muutus aidata lahendada tõsist muret, milleks on järjest kasvav esimese lapse sünnitamise vanuse kasv naistel. Tunnistan, et minagi pole sellest patust puhas, sest minu kaksikud sündisid samuti pigem hilisemas, mitte varasemas eas. Kuid mida varem sünnib esimene laps, seda suurem on tõenäosus, et perre sünnib ka teine ja kolmas järglane või veel enam lapsi.
Teine samm majandusliku kindlustunde parandamisel on järjestikku sündivate laste puhul korrigeerimine vastavalt keskmise palga kasvule. Järjest lastega koju jäädes arvutatakse praegu esimese lapsega koju jäämisele eelnenud sissetuleku järgi. Kuid elukallidus ei seisa paigal, mistõttu on mõistlik teha korrektuurid ka vanema lapsega koju jäädes.
Eeskuju ja julgustus
Kodu. Ma usun, et see on paljude noorte unistus enne lapse saamist. Et sul oleks enda armas pesa, kuhu beebi tuua ja temaga seal koos kasvada. Kui noored tunnevad, et oma kodu on püüdmatu unistus, siis tundub peregi loomine ebakindel.
Riik ei pea kellelegi kodu kinkima, kuid selle loomisele saab kaasa aidata nii, et pered jõuaksid sinna oma jõududega. Ka siin on mul pakkuda lahendus – hea viis peresid selle unistuse püüdmisel aidata oleks võimaldada teise pensionisamba kasutamist kodulaenu saamisel lisatagatisena.
Noortega suheldes on nende peamine probleem oma kodu soetamisel enda sissemakse. Üürimaksete, pensioniks kogumise ja säästmise kõrvalt veel oma kodu sissemaksuks kogumine on ka kõige usinamatele noortele raske. Jah, nad saavad võtta oma teise pensionisamba välja, et seda kasutada. Aga sellisel juhul on ära kasutatud see raha, mis tulevikuks koguti. Kui aga noor saaks sedasama raha kasutada ilma välja võtmata lisatagatisena, saaks ta mure lahendatud, ilma et pensioniks kogutud raha kaoks.
Lapsevanemad saavad teha ja teevad edukat karjääri ka lastega, elu läheb edasi ja on palju värvikam kui ilma lasteta.
Kui tahame noori julgustada, siis on väga oluline, kuidas räägime laste saamisest ja sellega kaasnevatest muutustest. Noored ei vaja survet. Nad vajavad kindlust, et nad saavad hakkama, ja riigi roll on tagada, et see oleks võimalik. Kui jätame mulje, et lapse saamine tähendab automaatselt karjääris kaotamist, senise elu pea peale pööramist, kõigest eemale jäämist ja palju raskuseid, siis ei ole ime, et noored laste saamist edasi lükkavad. Tegelikult on elu aga palju mitmekesisem.
Lapsevanemad saavad teha ja teevad edukat karjääri ka lastega, elu läheb edasi ja on palju värvikam kui ilma lasteta. Me ei peaks looma hirme, mida ei ole vaja, vaid olema lapsevanematena eeskujuks tulevastele lapsevanematele ning julgustavad vanemad õed ja vennad.