Kuidas (ei tohi) kontrollida hindu.
Ühiskond oleks tervem ja poliitika ausam, kui keskendutaks asjadele, mida paremaks muuta saab, ning eesmärkide püstitamisel valitaks vahendeid.
On nagu halb unenägu, kuidas heaoluühiskondades on unustatud, kuidas jõukaks saadi, ning nõutakse parteidelt ja valitsustelt hindade reguleerimist.
Ühtki uut avastust ega leiutist pole selle juures tehtud.
Ikka jälle tuleb meenutada, et hindu ei tohi alla suruda iga hinna eest ning et vaba ühiskonna hindade stabiilsus saavutatakse just poliitikute eemal hoidmisega nende kujundamisest. See käib ka maksukärbete kohta, kui neid pakutakse hinnaalanduse pähe.
Poliitikute vastutus selle asemel on tagada majandusvabadus, mida kaitseb ka Eesti põhiseadus, keskpanga ja konkurentsijärelevalve sõltumatus ning abi tegelikele vajajatele.
Hinnakontroll peab olema sõltumatu
Eestil on see nii tehtudki, ent rahulolematus hinnatõusudega on inimlikult mõistetav ja vaja on seletust. Kui hinnad vabas ühiskonnas kiiresti kasvavad, on kas raha ringlema lastud liiga palju või on kaupa liiga vähe.
Esimesel juhul pole rahamassi kontrollimisega hakkama saanud keskpank või on liigselt laenu võtnud valitsus. Seda kriitikat saab meil teha vahest ainult Covidi-aja kohta, kus majanduse seiskumisi kompenseeriti riiklike rahapumpadega ka Euroopas ja Eestis. Pealnägijad räägivad, et Eesti valitsust valdas pandeemia ajal suur kergendus, kui EL-i rahanduse reeglid pausile pandi.
Enne seda pumbati raha eelarvesse ja majandusse kunstlikult teise pensionisamba lammutamisega, mis samuti hindu üles kruvis.
Siiski on selle kümnendi hinnatõusude taga põhiliselt ebapiisav kaubapakkumine ja välismõju.
Populaarsed reaktsioonid paraku on vastupidised vajalikele, eri riikides on mindud nõudlust ergutama ehk õli tulle valama. Nii juhtus ka hinnakompensatsioonidega 2021/2022, kui Putin enne täismahus agressiooni Euroopa sekkumist hinnasurvega ära hoida püüdis.
Riigieelarvete arvel saab appi minna siiski ainult nõrgematele, seevastu maksukärped konkreetsetele kaupadele süvendavad nõudlust nende suhtes ja on vale vastus ebapiisavast pakkumisest johtuvale hinnatõusule.
Eksperdid kinnitavad Eesti seisukohti
Euroopa rahandusministrid arutasid praegust kütusehindade tõusu märtsis kahel korral eesmärgiga mitte killustada ühisturgu ega ergutada nõudlust kauba järele, millest on tekkinud puudus.
Euroopa on suur tarbija ja suur laenaja, nii et kütuseaktsiiside vähendamisega nõudlust suurendades ergutab ta turge tõstma kütuse hindu. Kuna sellega suurenenud eelarvedefitsiit nõuab ka rohkem laenamist, tõuseb ka laenu hind.
Kõik riigid ei saanud ülesandepüstitusest küll aru ja mõnigi hakkas kiitma oma valitsuse suurt vastutulekut tarbijale maksukärbete näol. Meie pealkirjad armastavad sedalaadi riiklikku armulikkust, kuid see poliitika läks vastuollu ekspertide sõnavõttudega, kes nimetasid varude turule laskmist ja keelitasid nõudlust mitte ergutama.
Ekspertiisiks olid kohtumisel kohal Euroopa Keskpanga juht, EL-i rahandusvolinik ja Maailma energiaagentuuri juht. Meie seisukohad langesid täielikult kokku: nõudlust ei tohi kunstlikult stimuleerida, vaid tuleb hinnasignaalid alles hoida ja säästa; eelarveid tuleb kaitsta; leevendused tuleb sihtida haavatavamatele; tuleb kiirendada taastuvenergeetika arengut ja Euroopa vabanemist välissõltuvusest, hoiduda fossiilkütuste ekspordist sõltuvate agressorite rahastamisest.
Maailma Energiaagentuur ja riikide kütusevarud just selliste olukordade pärast loodi ja on naeruväärne, et nüüd nappe kütusevarusid turule lastes riigid samal aja hoogustavad nende ammendamist.
Kõike seda öeldes tean, et liikmesriikide survel on aktsiisi miinimummäära langetamine EL-i tasemel siiski arutelu all. Kuigi ta läheb vastuollu pikaajaliste poliitikate ja majandusloogikaga.
Muidugi on ekspertsoovitus ka pöörata tähelepanu kõige haavatavamatele gruppidele ja neid toetada. Kuid enamusel tuleb siiski suure keskkonnaga kohaneda. Samu põhimõtteid jagavad ka IMF ja OECD.
Eesti valikud
See kütusekriis on taas pakkumise poolel ja lähtub väljastpoolt meie mõjuvälja, mispärast kohanemised, sääst ja alternatiivid on talle valdav vastus.
Kuid me oleme ka maksude kallale läinud. Tänavu oleme neid vähendanud ligi 820 miljoni euro võrra. Seda on palju rohkem kui meil palju enam räägitud ja kiidetud teiste riikide aktsiisi- ja käibemaksunikerdused ja see on ka palju targem poliitika.
Oleme kaotanud tulude erimaksu alates esimesest eurost ja maksuküüru, millega ei koonda nõudlust ainult defitsiidiks muutunud kaubale, vaid lisame ostujõudu üle välja ja eeskätt tulude alumisse otsa.
Maksuvaba miinimum on laega ja ei jaotu proportsioonis ostuvõimega, nagu käibemaks või aktsiis. Varasema maksuolukorra taastamine on suurem eelarvekulu kui oleks kogu toidu käibemaksu kaotamine, mida isegi kõige küünilisemad tegelikult ei nõuagi.
Mõistlikkuse äärmine piir oli meil teistes oludes otsustatud aktsiisitõus kevadel ära jätta. Kuid see paar protsenti hinnast maksab siiski pea 60 miljonit eurot aastas üsna valimatult.
Ebaadekvaatsed reaktsioonid
Riikide ajutised maksulangetused aga on tegelikult ebaadekvaatne reaktsioon, sest probleem pole lühiajaline ning varud, mis olukorra pehmendamiseks turule lasti, ammenduvad seda kiiremini.
Aktsiisi osakaal hinnas langeb kauba kallinemise peale pealegi ise, konflikti peatumise korral rahunevad ka hinnad ja ei ajatamise ega sihtimisega ole võimalik olla ka täpne.
Lausa totter on algatus kompenseerida elektri hinnatõusu maksudest. Jaanuari börsihinna hüpe sünnitas meil viivitamatult eelnõu kõige populaarsemalt erakonnalt.
Elektrile ei kulu keskelt läbi üle 5% perede (aasta)eelarvetest, pealegi oli hind alles detsembris olnud madal ja kevadine hinnalangus oli kindel. Kukalt said selle idee peale kratsida fikseeritud paketi omanikud, kes hinnakõikumised ausalt ise kinni maksavad ja peaksid eelnõu jõustumisel enda maksudest kinni maksma ka teiste arveid, tegelikult ka lihtsalt säästlikumad tarbijad.
Teadagi on hinnad suur mure väikeste sissetulekute puhul ja seda tuleb tõesti leevenda riigieelarve kaudu. Tulude alumist otsa sihivad meil maksuvaba miinimum, toimetuleku piiri, pensionide ja alampalga tõstmine. Sinna koondub me tähelepanu ka edasi, otsuseid tuleb ka tuleva aasta eelarves kaaluda.
Kuid keskmine netopalk tõuseb tulumaksukergenduse toel tänavu erakordsed ligi 10%. Elektri või toidu hinnale keskendumise peale tuleb meenutada, et tarbijahinnaindeksi tõus jääb tänavu üsna mõõduka 4% kanti, mis on nii palga- kui pensioni kasvust väiksem.
Toidu käibemaksu näide
Riigieelarves ei ole ruumi aina küünilisemaks kippuvatele nõudmistele toidu käibemaksu vähendada. Aga see oleks rumal ka sisuliselt. Teaduslikud soovitused juhivad tähelepanu sellele, et see riigiti populaarne maksuerand on üle jõu kallis, valesti suunatud ja ei aita isegi hindu märkimisväärselt vähendada.
Seda mitte teha soovitavad meile ka IMF ja OECD ja üsna korraliku ülevaate teaduskirjandusest selle kasutuse kohta on teinud ka Tartu Ülikool („Teaduskirjandus seab kahtluse alla toidu käibemaksu langetuse mõttekuse“; ERR 09.04), kuigi ülesandepüstituseks ise on sealgi jäänud liiga kitsarinnaliselt „hinnad alla“, mitte efektiivne poliitikavalik.
Seepärast veelkord, sõltumatute hinnamehhanismide paigas olemise juures ei peaks eesmärgipüstitus olema hind ise, vaid sissetulekud, mis aitavad hindadega toime tulla.
Käibemaksuvähenduse omandab lõppkokkuvõttes tarneahel, riik aga peab kompensatsiooniks tõstma teisi makse. Seda on kinnitanud ka mitu turuosalist ning mitu kaupluseketti on jätnud nelja keti kampaaniaga riigi vastu viisakalt liitumata.
Eesti toidukaubanduse olukord on näide, kuidas konkurents ei anna igal hetkel tingimata optimaalset tulemust, vaid tasakaalu leidmine saab olla ka ülemäära kulukas.
Eestis on toidukette rohkem kui naabritel ning poode on kohati ebamõistlikult tihedalt. Suhteliselt kõrgete hindade taga pole meil suur kasum ega head palgad, vaid suured kulud ja väike käive.
Rahvusvaheline analüüs kinnitab, et meist kallimad toidu hinnad on sageli meist madalama käibemaksuga Euroopa riikides, et madaldatud käibemaksu korral on enamasti meist kõrgem muu maksukoormus, et kaubanduse juurdehindlus on sageli suurem alandatud käibemaksu korral ja ei ole isegi üllatav, et madaldatud käibemaksuga riikides on pisut kõrgemadki toiduhinnad kui standardse puhul.
See ei kirjelda ära kõiki seoseid, kuid negatiivsete järelduste tegemiseks sellest piisab, mispärast sama soovitust jagavad nii IMFi ja OECD ekspertiis kui tehisaru.
OECD riikides on toidu käibemaksu maksmisel mõõdetud mitmekordsed erinevused jõukaima ja vaeseima kümnendiku vahel. Hoopis viltuse jaotuse saab, kui vaadata restoranikulusid. Vastavalt jaotub siis võimalik võit määra vähendamisest jõukamate kasuks. Seda tuleks siis teiste maksudega, mitte poliitikute heldusega, alati siluda.