Võimalik, et vanemahüvitise suurendamine kuni 28-aastastele noortele, kes saavad esimest korda lapsevanemateks, annaks neile julgust mitte lükata esimese lapse sündi hilisemasse ikka, kirjutab Riigikogu liige Maria Jufereva-Skuratovski.
Nüüdne keskerakondlane Jaak Madison avaldas arvamust, et on aeg muuta vanemahüvitis kõigile ühesuguseks. Kuna astusin ise 2021. aastal sama ettepanekuga võrdsustamise reha otsa ning olin sunnitud tunnistama selle idee elujõuetust, pean oma kohuseks selgitada, milles Madison eksib.
Niisiis, täpselt viis aastat tagasi otsustasin avalikus ruumis testida ideed, et vanemahüvitise suurus võiks olla kõigile ühesugune ja ulatuda 1600 euroni. Mulle tundus, et see summa rahuldaks enamust. Loomulikult oleksid kõrgeima määra saajad rahulolematud, kuid kas neid on nii palju, et nende arvamusega arvestada, sest riigis on nii palju väikese palgaga naisi, mis lõpuks peegeldub ka nende vanemahüvitise suuruses.
Reaalsus osutus teistsuguseks
Minu ettepanek ei leidnud toetust. Vastupidi, sain hulgaliselt kirju ärritunud naistelt, kes küsisid, miks peaksid just nemad kaotama osa oma sissetulekust. Nad olid töötanud kahes kohas, teinud lisavahetusi, et tagada endale ja oma perele kindlus ajaks, mil nad lapsega kodus on. Ja nüüd peaksid nad kaotama, samal ajal kui need, kes ei töötanud või teenisid miinimumpalka, jääksid paremasse seisu.
Need naised ütlesid otse, et selline ettepanek karistab neid, kes on rohkem pingutanud. Ja see on ebaõiglane. Mul tuli tunnistada, et neil oli õigus. See idee ei töötanud. Ja põhjuseid on vähemalt kolm.
Esiteks väidab Madison, et vanemahüvitis ei peaks olema vahend elatustaseme säilitamiseks ning küsib retooriliselt, kas kõik lapsed ei ole riigi silmis võrdsed.
Tuletan meelde, et vanemahüvitis loodi selleks, et säilitada pere senine elatustase pärast lapse sündi. Et naine ei peaks last saades kartma sissetuleku järsku langust või majanduslikku sõltuvust partnerist.
Mis puutub loosungisse “kõik lapsed on võrdsed”, siis on tegemist manipulatsiooniga. Loomulikult on kõik lapsed riigi silmis võrdsed ja seda kinnitavad universaalsed lastetoetused, suurperede toetused ja muud meetmed, mis kehtivad kõigile. Need on pikaajalised toetused, mis katavad lapse kasvatamist aastate jooksul.
Madison jätab mainimata, et vanemahüvitist makstakse keskmiselt poolteist aastat, mis on juba iseenesest Euroopa Liidu kontekstis väga helde. Lapse kasvatamine aga sellega ei lõpe. Pärast toetuse lõppu peab pere nagunii ise hakkama saama ja suurema lapse kulud on märksa kõrgemad kui imiku omad.
Teiseks väidab Madison, et vanemahüvitis sunnib naisi laste sündi edasi lükkama kuni fertiilsuse piiri lähedale ning tulemuseks on üksainus laps. See ei vasta tõele. Esmasünnitaja keskmine vanus on Eestis 29 aastat, 2005. aastal oli see 25. See ei ole varajane, kuid kindlasti mitte ka “viimane piir”. Viimane piir algab 40. eluaastast.
Seega ei tulene otsus piirduda ühe lapsega vanusest, vaid majanduslikust ebakindlusest. Paljusid pidurdab ka usaldusväärse partneri puudumine.
Kolmandaks, Jaak Madisoni kergekäelise hinnangu järgi on 2000-eurose palgaga naised äkitselt muutunud “rikasteks”, keda tuleb karistada vanemahüvitise vähendamisega. See, et need samad “rikkad” naised on töötanud kahel töökohal või kahes vahetuses, et tagada endale keskmine elatustase, ei tule sellele võrdsustajale pähegi.
Muide, just keskmise palgaga naised kritiseerisid mind viis aastat tagasi kõige aktiivsemalt, aga mul jätkus vähemalt nii palju mõistust, et mitte nimetada neid rikasteks. Ma tean oma kogemusest, kui keeruline on naistel teha karjääri meestega võrdsetel alustel, kui meestel on oluliselt vähem koduseid kohustusi ja vastutust laste kasvatamisel. Seega ei tasu soolise ebavõrdsuse juuri otsida vanemahüvitise süsteemist.
Diagnoos on selge, ravi veel otsitakse
Eesti suur mure on kõigile teada, see on madal sündimus. Ja lahendust on vaja kiiresti.
Vanemahüvitise võrdsustamine seda ei lahenda. Ühiskond vajab teadlikku ja vastutustundlikku lapsevanemaks saamist, mitte “laste ostmist”. Samuti ei ole õiglane karistada keskmise sissetulekuga peresid, kes said omal ajal niigi löögi maksuküüru tõttu.
Võimalik, et vanemahüvitise suurendamine kuni 28-aastastele noortele, kes saavad esimest korda lapsevanemateks, annaks neile julgust mitte lükata esimese lapse sündi hilisemasse ikka. Just selle ettepanekuga tuli välja Reformierakond.
Tänapäeva noored on märksa finantskirjaoskavamad kui 25 aastat tagasi ega ole valmis ohverdama karjääri esimesi aastaid ja palgakasvu lapse saamise nimel. Ja mulle tundub, et see algatus võib osutuda tõhusamaks kui proletaarne lähenemine “kõik ära võtta ja ära jagada”.