Populaarsust otsiv poliitik kuulutaks nüüd, et on leidnud lahenduse vaimse tervise kriisile: raha juurde! Käärime käised üles, lisame eelarvesse mõned miljonid ja hakkame kohe kõiki aitama. See oleks lihtne, see kõlaks hästi ja tooks mullegi kiiresti aplausi. Aga kas see päriselt lahendaks vaimse tervise kriisi, kirjutab sotsiaalminister Karmen Joller.
Perearstina ja sotsiaalministrina on mul siiralt hea meel, et vaimne tervis on taas meedias ja ühiskondlikus arutelus esiplaanil. Pole ka ime – tugev vaimne tervis on alus inimese toimetulekule, töövõimele ja elurõõmule. Samas panevad mind imestama mõned viisid, kuidas seda teemat käsitletakse.
Sageli justkui eeldatakse, et kriis on tekkinud eile ja lahendus on täna vaid lisarahas.
Kriis ei tekkinud eile
Tegelikkus on keerulisem. Vaimse tervise mured ei ole midagi uut. Arstid ja teadlased hakkasid neist tõsisemalt rääkima juba nutiajastu alguses, laiemalt jõudis teema Eesti avalikkuse ette COVID-pandeemia ajal, kui lapsed ja täiskasvanud olid sunnitud viibima isolatsioonis ning senised toimetulekumustrid lagunesid. Nii perearstid kui ka psühhiaatrid on vajadusest vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörata rääkinud aastaid.
Ministrite tasandil aga ei olnud see pikka aega kellegi selge vastutus. Aastal 2020 võttis vaimse tervise teema esimesena enda kanda Reformierakonna sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo – mitte terviseminister, vaid sotsiaalkaitseminister. Mitmed terviseministrid vahetusid, kuid vaimse tervise portfelli keegi neist enda kanda ei võtnud. Nii oligi see kuni minu ametisse asumiseni just sotsiaalkaitseministri vastutada.
Täna, tagantjärele, on lihtne nõuda kiireid lahendusi ja lisaraha, kuid toona õnneks oli keegi, kes hakkas vaikse järjekindlusega eksperte ja spetsialiste koondama ja toimivat süsteemi ehitama.
Astmeline abi: vundament, ilma milleta lisaraha ei tööta
Just Signe Riisalo eestvedamisel alustati vaimse tervise astmelise abi süsteemi väljatöötamist. Astmeline abi tähendab, et kõik vaimse tervise mured ei pea jõudma arsti või kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Osa inimesi vajab infot, eneseabivahendeid või lühiajalist nõustamist, osa vajab spetsialisti abi ja vaid väiksem osa tervishoiuteenust. Kuna vaimse tervise muredele polnud aastaid tähelepanu pööratud, eeldab uue süsteemi loomine aega, kümnete partnerite kaasamist, tohutut koostöövõimet ja kannatlikkust. Kuna kiireid lahendusi pole, on see ka poliitiliselt ebamugav.
Täna näeme selle töö esimesi tulemusi. Astmelise abi raamistik on olemas ja esimesed teenused on jõudmas kasutusse. Näiteks veebruari lõpuks soovime kättesaadavaks teha Tervise Arengu Instituudi välja töötatud digitaalsed e-kursused, millest üks on suunatud ärevuse sümptomite vähendamisele ja teine depressiooni sümptomite vähendamisele. Järjest kasutusele võetavatest teenuste infot jagame avalikkusele sedamööda, kuidas need kättesaadavaks muutuvad. Astmelise abi raamistik ei ole ime, mis kõik mured üleöö kaotab, kuid see on vajalik vundament, ilma milleta ükski lisaraha püsivat lahendust ei loo.
Üle 20 aasta perearstina töötanuna tean väga hästi, kui keeruline on vaimse tervise spetsialistide juurde pääseda. Perearsti residentuuri lahutamatu osa on psühhiaatria – seal õpetatakse, milliseid häireid saab ja tuleb ravida esmatasandil ning millal on vaja inimest edasi suunata. Eestis ei ole psühhiaatri juurde pöördumiseks kunagi olnud vaja saatekirja, mistõttu on vastuvõtule jõudnud ka inimesed, kelle mure oleks olnud lahendatav perearsti juures või isegi väljaspool meditsiinisüsteemi.
Ministriks saades seadsin üheks oma esimeseks eesmärgiks psühhiaatrilise abi parema prioriseerimise, kasutades psühhiaatri juurde suunamist ainult läbi e-konsultatsiooni. See oleks võimaldanud suunata kiiremini abi neile, kelle seisund on kõige raskem.
Paraku kohtasin sellele ideele tugevat vastuseisu just sealt, kust olin seda kõige vähem oodanud – perearstide seast. Täna kuuleme aga sageli, et psühhiaatrite, eriti lastepsühhiaatrite vastuvõtule pole aegu ja arstid on ülekoormatud. Siinkohal tahaksin küsida: kui üks lahendus juba eos maha tõmmatakse, siis kas on aus hiljem imestada, et probleem süveneb?
Vaimse tervise hoidmine algab igapäevaelust
Oluline on rõhutada ka seda, et vaimse tervise mured ei ole enamasti meditsiinilist lahendust eeldav probleem.
Arsti – olgu perearsti või psühhiaatri – juurde peaks jõudma eeskätt inimene, kellel on haigus välja kujunenud. Kergemate vaimse tervise murede lahendamine ja ka ennetus toimub aga meie igapäevaelus: unerežiimis, nutiharjumustes, liikumises, toitumises, suhetes ja turvalises keskkonnas. Koolid ja töökohad mängivad siin keskset rolli, mistõttu on äärmiselt oluline tegeleda ka laste ja õpetajate suhetega koolides ning ka suhetega töökohtades. Vähetähtsad pole ka kogukonnad ja kohalikud omavalitsused.
Just seetõttu on oluline, et inimestele oleksid kättesaadavad madalama lävega abivahendid ja teenused.
Peaasi.ee on neid väheintensiivseid sekkumisi aastaid väga professionaalselt pakkunud, eeskätt noortele, ning on rõõmustav, et see keskkond on noorte seas tuntud ja usaldatud. Nende rahastus ei ole küsimärgi all. Vastupidi – avanemas on uus taotlusvoor mahus 260 000 eurot, mis on suurem kui eelmisel aastal, ning eesmärk on laiendada teenusepakkujate ringi, et sarnased teenused jõuaksid rohkemate inimesteni, sh ka täiskasvanuteni.
Sama oluline on kohalike omavalitsuste roll. Käisin hiljuti Tõrvas, kus nägin suurepärast koostööd sotsiaalvaldkonna, perearstide ja kogukonna vahel. Seal ei ole lahendusi otsitud eile ega üleeile, need on vallavalitsuse ja spetsialistide aastatepikkuse koostöö tulemus.
Ennetavad programmid nagu „Imelised aastad“ ja Gordoni suhtlustreeningu koolitused on näidanud, et perede toetamine varakult annab päriselt tulemusi. Järjest enam rajavad kohalikud omavalitsused Sotsiaalkindlustusameti toel ka Perepesasid, kust saavad tuge lapsevanemad alates rasedusest kuni lapse kooliminekuni.
Lõpuks ei saa mööda vaadata kõige olulisemast: parim „psühholoog“ lapsele on tema oma vanem või muu lähedane. Mitte ükski huviring, arst ega terapeut ei asenda aega ja tähelepanu, mida laps kodus saab. Iga päev 10–15 minutit päris vestlust ja kord nädalas ühine tegevus, nagu jalutuskäik, mänguväljak, park või metsarada, võivad olla tugevam ennetus kui ükski retsept või terapeut.
Jah, meil on vaimse tervise kriis. Jah, see on keeruline ja keegi ei saa ausalt lubada, et see läheb kiiresti lihtsamaks. Aga on ebaõiglane väita, et midagi pole tehtud. Tööd on tehtud aastaid, alates Signe Riisalo algatatud süsteemsetest sammudest, ja see töö jätkub. Populaarne oleks lubada imesid ja lisaraha. Vastutustundlik on hoida kurssi, kasvatada süsteemi samm-sammult ja mõista, et vaimne tervis on ühine vastutus – riigi, omavalitsuste, koolide, tööandjate ja iga pere enda oma.