Avalikus ruumis kipub riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) peadirektori amet paistma kui tehniline tippjuhi koht – hangete, taristu ja lepingute maailm. Selline käsitlus on aga eksitav. Tegelikult on see üks kesksema riigikaitselise mõjuga ametikoht Eestis, kirjutab kindralmajor Meelis Kiili.
RKIK ei ehita lihtsalt hooneid ega vii läbi hankeid – RKIK loob füüsilise ja toimelise eelduse selleks, et Eesti kaitsevägi ja liitlased saaksid üldse sõdida. Sellest lähtudes ei saa peadirektori rolli taandada heale haldusoskusele ega organisatsioonisisese koormuse juhtimisele.
RKIK peadirektor peab olema strateegiline partner kaitseväe juhatajale, kaitseministeeriumile ja kaitsetööstusele. Kui ta ei mõista, kuidas toimivad lahinguteeninduse toetamine, varustuse ja moona järjepidevuse kindlustamine või liitlaste vastuvõtmise, koondamise ja edasisuunamise loogika, ei ole võimalik teha ka õigeid investeerimisotsuseid.
Reception, Staging and Onward Movement (RSOM) ja Host Nation Support (HNS) ei ole NATO žargoon ega akadeemilised mõisted, vaid Eesti heidutuse ja sõjalise toimimise alus. Taristu võib olla normidele vastav ja lepingud korrektsed, ent kui süsteem ei tööta sõjalises mõttes, on tegemist strateegilise eksimusega – ja just peadirektori tasandil tehtud eksimusega.
Vale fookus: mugav juhtimine ei loo võitlusvõimet
Viimastel nädalatel avalikkuses kõlanud ootused uuele peadirektorile on paljastanud kummalise rõhuasetuse. Ühelt poolt räägitakse Eesti kaitsetööstuse toodangu suurendamisest, teiselt poolt peadirektori elu kergemaks tegemisest ja juhtimise hajutamisest, justkui oleks tegemist läbipõlemise ennetamise projektiga.
Riigikaitses ei ole eesmärk juhi elu lihtsustamine. Eesmärk on riigi võitlusvõime kasvatamine. Kui organisatsioon on ülekoormatud, tuleb küsida, kas probleem peitub struktuuris, otsustusprotsessides või poliitilistes ootustes – mitte lahjendada ametikoha strateegilist kaalu. Endine peadirektor Magnus-Valdemar Saar on tabavalt öelnud, et jutt peadirektori ülekoormusest meenutab pigem udujuttu kui sisulist probleemi.
Eesti toodang on vahend, mitte eesmärk
Sama eksitav on käsitada Eesti toodangu suurendamist eesmärgina omaette. Tugev ja konkurentsivõimeline kaitsetööstus on oluline, kuid RKIK peamine mõõdupuu peab olema võitlusvõime kasv.
Kui Eesti ettevõtete toodang suurendab meie vägede ja liitlaste toimimist – suurepärane. Kui mitte, ei tohi peadirektor olla surve all eelistada “oma lahendusi” sõjalise sobivuse arvelt. Vastasel juhul ei ehita me heidutust, vaid ajame riigikaitse sildi all hoopis kaitsetööstuspoliitikat.
Kui me tahame, et RKIK täidaks oma tegelikku rolli, peab peadirektoril olema vähemalt järgmine pädevus.
- Arusaam lahinguteeninduse toetamisest: kuidas toimivad varud, logistika ja tarbimine nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal;
- RSOMi ja HNSi sisuline mõistmine: mitte paberil, vaid operatiivses loogikas;
- Strateegiline varustuskindluse mõtlemine: arusaam, miks täppisajastus ehk just-in-time ei tööta sõjas;
- Kaitsetööstuse toimeloogika tundmine: tootmisvõime, investeeringud ja kriisiaegne ümberlülitumine;
- Arusaam tänapäevastest juhtimis- ja lahingujuhtimissüsteemidest – et taristu ei lukustaks eilseid lahendusi;
- NATO doktriinide (AJP, ATP) sisuline mõistmine: koostalitlusvõime ning süsteemide ja tegevuse ühilduvuse tagamiseks;
- Inglise keele väga hea valdamine: mitte mugavuse, vaid otsustuskiiruse ja vastutusvõime pärast.
Kes hindab hindajat?
Siit jõuame paratamatult peadirektori valikuprotsessi juurde. Kui konkursi tingimusi muudetakse ning keele- ja riigikaitsealaseid nõudeid alandatakse eesmärgiga «laiendada ringi», kerkib õigustatud küsimus: mille alusel hinnatakse kandidaatide sobivust ametikohale, mille sisuks on riigi sõjaline toimivus?
Kui ei tippjuhtide kompetentsikeskusel ega poliitilisel juhtkonnal ole sisulist arusaama RSOMist, HNSist, lahinguteeninduse toetusest või NATO doktriinidest, ei saa nad ka veendunult väita, et tehtud valik on asjatundlik. Sellisel juhul hinnatakse juhti formaalse juhtimiskogemuse, mitte riigikaitselise vastutusala järgi – see on süsteemne risk, mitte üksik eksimus.
Ministri soov kandidaatidega isiklikult vestelda ei ole iseenesest skandaalne. Küsimus on selles, mida see näitab. Kui poliitiline juht ei saa tugineda valikukomisjoni hinnangule isiklikult sekkumata, viitab see kas usalduse puudumisele protsessi vastu või ebakindlusele valikukriteeriumide sisulises tugevuses.
Isegi heas usus tehtud sekkumine võib jätta mulje, et isiklikud kontaktid või poliitiline sobivus kaaluvad üles formaalsed kompetentsusepõhised kriteeriumid. Seda ei pea nimetama otseseks onupojapoliitikaks, kuid tegemist võib olla selle pehmema vormiga, mis ei riku küll reegleid, ent õõnestab usaldust süsteemi erapooletuse vastu.
Probleem ei lahene protseduure täpsustades, vaid vastates ausalt küsimusele: kas RKIKil on vaja eelkõige haldusjuhti või riigikaitselise vastutusvõime kandjat.
Lõppkokkuvõttes on küsimus vastutuses
RKIKi peadirektor ei ole lihtsalt ametnik ega projektijuht. Ta on riigikaitselise toimivuse kujundaja, kelle otsused määravad, kas liitlased saavad siia tulla, kas väed saavad liikuda ja kas sõjaline jõud püsib.
Küsimus ei ole selles, kas oleks tore, kui peadirektor neid asju mõistaks.
Küsimus on selles, kas me saame endale lubada, et ta ei mõista?
Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus ei ametinimetustes ega juhtimisstiilides. Küsimus on vastutuses. Riigikogu riigikaitsekomisjoni raport seab kesksele kohale moraalse juhtimise mõiste – arusaama, et riigi valmisolek ja julgeolek ei püsi üksnes protseduuridel, hangetel ega eelarveridadel, vaid otsustajate valmisolekul kanda sisulist ja isiklikku vastutust. Moraalne juhtimine tähendab, et strateegilise mõjuga valikuid ei tehta mugavuse, formaalsete kriteeriumide või hetkelise poliitilise tasakaalu alusel, vaid riigi tegelikust kaitsevõimest ja kriisivalmidusest lähtudes.
Just selles valguses ei ole ka RKIKi peadirektori konkurss pelgalt personalivalik, vaid moraalne ja strateegiline otsus. Kui sellise mõjuga ametikoha puhul taandub otsustus sisuliselt halduslikuks kompromissiks, ei kao risk – kaob vastutus selle eest. Riik, kes ei julge rahuajal kehtestada kõrgeid nõudmisi pädevusele, vastutusvõimele ja otsustusjulgusele, õõnestab ise oma valmisolekut. Ja kriisihetkel ei küsita enam, kas valik oli protseduuriliselt korrektne, vaid kas see oli moraalselt ja strateegiliselt õigustatud.
“Juhi ülesanne on anda eesmärk, suund ja motivatsioon. Kui see jääb tegemata, ei ole tal õigust juhtida.” – kindral James Mattis