Pärast eilset Florida kohtumist võime öelda, et 2025. aasta jääb ajalukku taaskord sõjale kaotatud aastana. USA president Trump tunnistas eile, et Vene-Ukraina sõda pole võimalik ühe päevaga lõpetada (erinevalt tema kampaaniaaegsest lubadusest lõpetada sõda 24 tunniga) ning ta pole kindel, kas rahupüüdlused toovad tulemuse, kirjutab Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Eilne kohtumine Mar-a-Lago’s andis meile arvatust vähem informatsiooni USA-Ukraina rahuvahendusprotsessi detailidest. Presidentide pressikonverents oli napisõnaline, kuigi kehahoiakult positiivne.
President Zelenskõile on keskseks küsimuseks USA ja teiste lääneriikide valmisolek tagada juriidiliselt siduvana Ukraina julgeolek juhul, kui pärast rahu saavutamist peaks Venemaa tegema uue katse rünnakuks.
Ukraina presidendile on poliitiliselt keeruliseim küsimus aga okupeeritud territooriumite teema. Ilmselt oleks Kiiev teoreetiliselt valmis arutama võimalust Donbassist väljatõmbumiseks siis, kui sama teeks kontaktjoonelt ka Venemaa. Viimane on aga praegu välistatud.
President Trump pidas enda initsiatiivil enne kohtumist Zelenskõiga telefonivestluse Putiniga. Selle kõne Kremli poolne üleskirjutus viitab, et Venemaa tunnetab jõupositsiooni nii lahinguväljal kui diplomaatias. Rahu ei välistata, kuid tingimustel, mis tagavad Venemaa strateegilise eesmärgi täitumise – Ukraina suveräänsuse kaotamise.
Nii algab ka järgmine aasta kahjuks intensiivsete lahingute ja jätkuvate õhurünnakutega Ukraina linnade vastu. Putin on endiselt veendunud, et suudab sõjaga saavutada rohkem kui diplomaatiaga.
Lääne liidritel tuleb mõista, et see, mida Venemaa nimetab „rahuprotsessiks“, pole tegelikkuses midagi muud kui eraldi erioperatsioon Lääne enda vastu. Selle eesmärk ei ole sõda lõpetada, vaid sundida Ameerika Ühendriike ja Euroopat avaldama Ukrainale survet, samal ajal kui Venemaa jätkab sõjategevust ja valmistub agressiooni uueks etapiks.
Rahu saavutamise võti viisil, mis tagaks Ukraina riikluse püsimise ja ÜRO Harta põhiprintsiipide austamise (territoriaalse terviklikkuse ja riigi suveräänsuse teema), on samas lääneriikide käes. Selleks tuleb kuulutada Venemaa jutud rahust blufiks, anda Ukrainale vajalikku kaasaegset relvastust ning survestada Venemaad majanduslikult nii, et Kreml ise paluks rahu ning loobuks oma strateegilistest eesmärkidest, sealhulgas Lääne-vastasest sõjast.
Seni aga, kuni Vene imperialism on karistamatult rünnakul, Euroopas ega ka mujal maailmas rahu ei saabu.