Minu jaoks on väärtusruum midagi palju enamat kui konkreetne perekonnamudel. See on koht, kus valitsevad hoolivus, armastus ja vastutus. Kui kaks inimest soovivad lapsele turvalist ja armastavat kodu pakkuda, siis ei määra nende sobivust mitte sugu, vaid süda.
Uuringud üle maailma on kinnitanud, et homopaaride peredes kasvavad lapsed on sama õnnelikud ja tasakaalukad kui heteropaaride peredes kasvavad. Sageli kogevad nad isegi rohkem avatust, sallivust ja tingimusteta armastust — väärtusi, mida tahaks näha igas kodus.
Kui me ütleme, et „see ei sobi meie väärtusruumi“, siis peaksime küsima: kelle väärtusruumi me tegelikult silmas peame? Kas sellise, mis põhineb hirmul ja eelarvamustel, või sellise, mis hindab inimest tema tegude ja südame järgi?
Lubasin, kui mind valitakse Riigikokku, oma heale sõbrale Imrele, et jätkan tema missiooni abieluvõrduse ning avatud ja salliva Eesti ehitamisel.
Isadepäeva hommik „Anuga“ oli minu silmis üks ilus näide sellest, et liigume ühiskonnana õiges suunas — avatud ja hooliva Eesti suunas. Sellise Eesti poole, kus iga laps ja iga pere tunneb, et nad on väärtuslikud ja oodatud.
Meie ühiskond saab tugevamaks ainult siis, kui julgeme lubada erinevust. Lapsed kasvavad paremini siis, kui nad tunnevad end armastatuna — ükskõik, milline on nende pere kooslus.
Seega, mina usun, et meie väärtusruum ei peaks kedagi välja lükkama, vaid laienema koos meie mõistmise ja empaatiaga. Armastus ei ohusta ühtegi traditsiooni — see täiendab seda.