Helme ja Veidemanni Eesti, kus riik tuleb inimesele elamist õpetama, diskrimineerib vähemusi ja paneb saatejuhtide suid kinni, ei sobi minu väärtusruumi, kirjutab riigikogu liige Mihkel Lees.
nuriseb selle üle, et isadepäeval eetrisse läinud ETV saatesse „Hommik Anuga“ olid kutsutud Taivo Piller ja Mart Haber koos oma kahe lapsega. Helme nimetab seda „päris isadele“ näkku sülitamiseks ning tegi kolmapäevasel riigikogu istungil ettepaneku ERR kui „vasakäärmuslik transvestiidi- ja homopropagandat tegev organisatsioon“ laiali saata.
Helmele sekundeeris ka ERR-i nõukogu esimees Veidemann, kes leidis, et isadepäeval eetris näidatud lapsi kasvatav samast soost paar „ei sobi Eesti väärtusruumi“.
Eelmainitud reageeringute puhul on mitu alarmeerivat aspekti, millele peaksime tähelepanu pöörama.
Esiteks olen lootnud, et pärast abieluvõrdsuse rakendamist on Eestis homofoobiat mõnevõrra vähem. Maailm ei kukkunud ju kokku, heteromehed ei jooksnud oma naise juurest naabrimehe manu, samast soost paarid said aga kinnituse, et ka nende armastus on riigi silmis väärtuslik ja väärib seaduse kaitset.
Keegi ei kaotanud, paljud inimesed võitsid. Helme ja Veidemann aga tõestavad ilmekalt, et sallimatust ning kitsarinnalisust on ühiskonnas siiski omajagu. Lisaks ei paista eelmainitud härrased olevat liialt selgelt endale lahti mõtestanud, mida isaks olemine tähendab.
Olen alati arvanud, et isa on eelkõige see mees, kes lapsed üles kasvatab, mitte see, kes eostab. Kena, kui nad kattuvad, aga kaugelt mitte alati. Piller ja Haber kasvatavad ja vastutavad. Müts maha, tublid mehed! Eostamine on lihtne, aga kui sellega huvi piirdub, pole ju lapse jaoks tegelikult isa. Mäletan seda „pole“ tunnet oma lapsepõlvest hästi. Mulle vaatas pühapäeva hommikul ETV ekraanilt vastu kokkuhoidev pere. Hoitud ja armastatud lapsed. Mis muu siis veel oluline on?
Teiseks näen ma Helme nõuetes selgeid ohte demokraatlikule riigikorrale ja vabale meediale.
Jutt väärtusest võib väga kiirelt muutuda poliitiliseks malakaks. Avalik-õiguslik meedia on demokraatlikus ühiskonnas püha ja puutumatu. Teda ei tohi muuta partei või maailmavaate tööriistaks. Helme suund on aga selge – kui sisu ei meeldi, kleebime suud kinni, paneme suukorvi pähe. Sellisele tasemele ei tohi me oma riigi arengus kunagi kukkuda, see oleks vaba ühiskonna häving.
Helme ja Veidemanni Eesti, kus riik tuleb inimesele elamist õpetama, diskrimineerib vähemusi ja paneb saatejuhtide suid kinni, ei sobi minu väärtusruumi.