Elame ajal, mil eestlane peab mitte ainult olema läbinud sõduri baasõppe, teadma oma sõjaaja ülesannet ja olema kindel, et venelased saavad peksa, vaid tundma ka NATO õhuturbe reegleid ja pisut usaldama seda, mida kaitsevägi koos liitlastega teeb, kirjutab Eerik-Niiles Kross.
Venelaste reedene Eesti riigipiiri rikkumine oli kahtlemata ebasõbralik ja häiriv samm. Mõistan kõiki, kes küsivad, et miks neid raisku alla ei lastud. Agressorriigi lennukid meie õhus on midagi, mida me riigina ei saa ega kavatse taluda.
Vaatamata toimunule lendasid venelased nii siinses kui ka rahvusvahelises meedias oluliselt jõulisemalt kui meie õhuruumis ja sellest on muidugi kahju. Uudistest jäi mulje, et Eestisse on segamatult sisse tungitud ja meie vaatasime asja abitult pealt. Kuigi olukord on üleilmselt ärev ja tore on avaldada alarmeerivaid teateid, soovitaks ka Eesti meediale rohkem olukorrateadlikkust ja vähem ärevusõhinat.
Elame ajal, mil eestlane peab mitte ainult olema läbinud sõduri baasõppe, teadma oma sõjaaja ülesannet ja olema kindel, et venelased saavad peksa, vaid tundma ka NATO õhuturbe reegleid ja pisut usaldama seda, mida kaitsevägi koos liitlastega teeb.
Venelased on 1991. aastast pidevalt lennanud Leningradi sõjaväeringkonna baasidest Kaliningradi ja tagasi. Eriti viimastel aastatel on lennud nii mõnigi kord sisaldanud meie, soomlaste, rootslaste või mõne muu riigi trollimist.
Lennatakse piiri lähedalt, lennatakse kuni Rootsi piirini ja pööratakse järsult tagasi, lennatakse ohtlikult. Peaaegu alati lennatakse ilma transpondreid sisse lülitamata ja lennuplaanita. Kokku on venelased Eesti õhupiiri 2014. aastast rikkunud enam kui 40 korral. Peaaegu kõik need juhtumid on mõne(kümne)sekundised “nurgalõikamised” Vaindloo saare juures, kus Venemaa ja Eesti õhuruumi kontrollialad ei kattu riigipiiridega.
Viimane tõsisem periood oli 2016. aastal, kui rikkumisi oli kümme. Muide, juulis 2018, kui Vladimir Putin lendas Moskvast Helsingisse Donald Trumpiga kohtuma, rikkus ka tema lennuk Vaindloo juures Eesti piiri ja viibis 50 sekundit Eesti õhuruumis. Seevastu aastatel 2023–2024 ei teatatud ühestki õhuruumi rikkumisest.
Seekordne intsident oli oluliselt tõsisem neljal põhjusel.
Esiteks kestuse tõttu. Nii kaua olid venelased meie õhuruumis vist viimati 2004. aastal vahetult enne Eesti NATO-sse astumist, kui lennati üle Tallinna.
Teiseks, rikkumise geograafia oli teistsugune. Kui Vaindloo juures võib peaaegu uskuda, et mõnikord juhtub rikkumine kogemata, siis nüüd lõigati kurvi märksa nahaalsemalt. Lennukid sisenesid umbes Loksa kohal ja väljusid või sunniti väljuma Hiiumaa kohal.
Kolmandaks, kui enamasti rikub piiri mõni pigem vana ja pigem üksik lennuk, siis kolm raskehävitajat on märksa tõsisem lugu.
Neljandaks muudab intsidendi tõsisemaks üldine rahvusvaheline kontekst ja selle ilmne asetumine sarnaste provokatsioonide mustrisse mujal. 19 Vene drooni Poolas, Rumeenia õhuruumi rikkumised, intensiivsed õhurünnakud Ukraina tsiviiltaristu vastu, küberrünnak Heathrow’l jne jne.
Venelased eskaleerivad jõuliselt üle Euroopa. Sellel on muidugi ka positiivne poolt. Tavaliselt tähendab nende jõmmimine mujal, et Ukrainas läheb neil rindel halvasti. Reedel vabastasid ukrainlased vähemalt 160 km2 ja Vene rünnakujõud on viimastel nädalatel oluliselt vähenenud.
Mõistagi kavatsevad Eesti ja NATO nüüd planeerida, kuidas venelasi korrale kutsuda ja loodetavasti leitakse piisavateks õigusteks piisavalt selgroogu. Ent liigseks erutuseks põhjust ei ole, sest vaatamata muljele – mis oli muidugi venelaste üks eesmärk –, et venelased teevad, mida tahavad, oli toimunu siiski üsna ettevaatlik õhuruumi riive. Tavalisest marsruudist kalduti pisut lõuna poole, jäeti võimalus väita, et eksiti, lennukitel ei olnud (väidetavalt) nähtavaid relvi (st tiibade all rakette) ja venelased kuuletusid NATO hävitajate neid lahkuma sundivatele manöövritele.
Viimasele eelnes meie õhuruumis ja selle läheduses üsna tavapärane õhtuturbe operatsioon. Mõistagi ei ole toimunu täpselt avaldatud ja NATO ROE (rules of engagement) sellises olukorras pole avalik, ent üldpõhimõtted on huvilisele lihtsasti kättesaadavad. Need on ka venelastele täpselt teada ja ilmselgelt arvestati NATO reeglitega ning hoiduti sammudest, mis võinuks esile kutsuda lennukite allalaskmise.
Ehk on kasulik teada, kuidas Eesti/NATO reageerib (ja reedel reageeris) sellele, et Venemaa õhuruumi rikkus. Kõigepealt, Balti õhuturbemissioon on NATO rahuaja QRA (quick reaction alert) missioon, mis katab Eestit, Lätit ja Leedut. Liitlasriikide hävituslennukite üksused roteeruvad Leedu Šiauliai ja Eesti Ämari baasides ning on 24/7 valmisolekus. Eestis on praegu neli Itaalia F-35-e.
Kombineeritud õhuoperatsioonide keskus (CAOC), millel on õigus Balti kiirreageerimisüksused (QRA) ülesandele suunata, on meie ruumis CAOC Uedem Saksamaal. CAOC-d planeerivad, annavad ülesandeid ja juhivad õhuvahendeid, tehes koostööd riiklike juhtimiskeskuste (Control and Reporting Centre), ka Eesti omaga, ja QRA üksustega. Reedest õhuturbe missiooni juhitigi Uedemist koostöös meie õhuväe juhtimiskeskusega.
Üsna kindlasti toimus nüüd kõik tavapärases järjekorras. Oleme lugenud, et kõigepealt jälgisid venelasi Soome lennukid, mis olid ka õhus. Vaindloo juures andsid soomlased nad “meile üle”.
Selleks ajaks olid venelaste MIG-id seega “avastatud ja hinnatud”, mis on tavaliselt esimene samm. See käib Eesti ja NATO sensoritega (radarivõrk, juhtimiskeskuse sisendid, AWACS ja sideohvitseride kontaktid). Need tuvastavad läheneva sihtmärgi, mis läheneb NATO suveräänsele õhuruumile või siseneb sinna. CAOC/CRC hindab transponderit, lennuplaani ja käitumist. NATO integreeritud õhukaitse süsteem (NATINADS), kuhu Eesti kuulub, annab integreeritud tervikpildi. Lühidalt, me teame täpselt, kes ja mis meie lähistel ja kaugemal lendab.
Kui tuvastatud ja jälgitava sihtmärgi identiteet/eesmärk pole selge või sihtmärk rikub või ähvardab suveräänset õhuruumi, annab CAOC/CRC käsu QRA valmisolekuüksusele, antud juhul siis Ämaris, õhkutõusuks ja sekkumiseks. Hävitajad võivad õhku tõusta minutitega. Reedel reageerisid Ämaris baseeruvad F-35-d. Pole võimatu, et nad olid õhus juba piiririkkumise hetkel, võimalik, et reageeriti selle järel, igatahes on selge, et nad jõudsid 12 minuti sees õhku tõusta, venelasteni jõuda ja nad õhuruumist välja konvoeerida.
F-35 ülesanne oli kõigepealt Vene lennukite tuvastamine, esmalt kaugtuvastamine radarite ja IFF datalinkidega (F-35-l on vajalikku mudru rohkem kui kellelgi teisel), seejärel vajadusel visuaalselt (VID). Seejärel püütakse kontakti raadio kaudu hädakutsesagedusel ja ATC sagedustel ning jälgitakse transponderit/squawk’i. Kõik kontaktikatsed ja pildid/videod salvestatakse tõendina.
Venelased raadiosidele teadaolevalt ei reageerinud (nad ei tee seda pea kunagi). Seejärel kasutatakse rahvusvaheliselt tunnustatud visuaalseid signaale (tiivapoomutus, tiivaroolide liigutamine, käsisignaalid kabiinist, spetsiifilised manöövrid), millega kästakse sissetungijat kas järgima või maanduma. Seejärel saadavad pealtpüüdjad lennuki meie õhuruumist välja (nagu reedel) või suunavad määratud lennuväljale.
NATO järgib sellistel puhkudel astmelist reageerimist ehk eskalatsiooniredelit: raadiosõnumid, visuaalsed signaalid/saatmine, jõulisemad manöövrid (nt lennatakse sissetungija ja tundlike objektide vahele).
Relvastatud jõu (allatulistamine) kasutamine on äärmuslik ja viimane abinõu ning nõuab tavaliselt riiklikku poliitilist ja sõjalist luba. Tingimusteks on ühemõtteliselt vaenulik tegu või selise teo ilmne kavatsus. Näiteks MIG võtab suuna mõnele olulisele objektile ja ei reageeri korraldustele. Ühesõnaga, jõudu kasutatakse, kui selleks on ohust tulenev vajadus ja selle kasutamine on proportsionaalne võimaliku suurema ohu ärahoidmiseks.
NATO ROE lubab riiklikku tegevust enesekaitseks. See kehtib ka lendurite suhtes. Kui NATO F-35 piloot oleks lukustunud Vene radarisse (mis küll ei pruugi F35 püüda) või tuvastanud otsese ohu oma lennukile, olnuks tal õigus venelane alla lasta. Üldiselt eeldatakse, et hävitajad on potentsiaalselt relvastatud ka siis, kui relvi pole näha. Ohuhinnangu määravad käitumine, asukoht, transponderi staatus ja ICAO reeglite järgimine ja paljud muud tegurid.
Lõplik otsus surmava jõu kasutamise kohta on riikliku juhtimise käes. Pealtpüüdjad tegutsevad riiklike ROE’de ja NATO juhiste alusel. Nagu öeldud, vahetu enesekaitse on pilootidele lubatud, kui neid rünnatakse, kuid muidu vajavad kineetilised meetmed kõrgemat luba.
Mõtlemiskoht meile on, et CAOC Uedem annab küll ülesande, aga lennukite omanikriigi (antud juhul Itaalia) valitsus säilitab lõpliku jõu kasutamise otsustusõiguse. Eesti valitsus oleks teoreetiliselt saanud otsustada venelased alla lasta, aga vaevalt jõudnuks seda itaallastega kooskõlastada. Võimalik, et tuleb hoiakuid täpsustada ja asju eelnevalt kokku leppida.
Mina soovitan endiselt alustada Eesti hävitajate programmi ja Eesti õhuväe integereerimist Skandinaavia õhuvägedega. Soome, Rootsi, Norra, Taani on viinud oma õhuväed ühtse juhtimise alla ja kokku on neil rohkem lennukeid kui venelastel. Rootslastel on väga hea Grippeni programm, mis on tänapäeval tahtmise korral meile täiesti jõukohane. Esialgu kasvõi tosina hävitaja rentimiseks ja sealt tõsise õhuväe samm-sammult välja arendamiseks. Kasu ja kaitse, mida saaksime Skandinaavia ühises õhuväes osalemisest, oleks mõõtmatult suurem kui oma hävitajate pidamise kulu.
Veel. Eesti valitsus otsustas algatada NATO artikli 4 konsultatsioonid, mis tundub mõistlik ja proportsionaalne. Arvestades üldist julgeolekukeskkonda, venelaste kasvanud nahaalsust ja ilmset vajadust heidutuse tugevdamiseks, on see õige samm.
Väike spikker neile, kellest on üleöö saanud õhusõjaeksperdid
Alates 2004. aastast tagavad Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi turvalisuse liitlaste hävitajad, mis paiknevad Ämari lennubaasis Eestis ja Šiauliai lennubaasis Leedus. Tegemist on Balti õhuturbemissiooniga, mis on osa NATO rahuaja õhuturbe ülesannetest.
Rahuaja missioon
Balti õhuturbemissioon ei ole sõjaline rünnakuvalmidus, vaid rahuaja õhuturbe operatsioon. Selle eesmärk on jälgida õhuruumi, tuvastada kõik rikkumised ja tagada Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi puutumatus. Missiooni õiguslikuks aluseks on NATO alusleping, rahvusvaheline õigus ning iga liikmesriigi seadused.
Kuidas see töötab?
Õhuruumi jälgimine toimub NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemi (NATINAMDS) kaudu, kuhu kuuluvad radarid, juhtimiskeskused ja AWACS-lennukid. Kui tuvastatakse õhuruumi rikkumine või reegleid rikkuv lennuk, annab Saksamaal asuv CAOC Uedem (Combined Air Operations Centre) käsu QRA (quick reaction alert) hävitajatele õhkutõusuks.
Ämaris ja Šiauliais paiknevad liitlaste hävitajad on ööpäevaringses valmisolekus ning võivad minutitega õhku tõusta.
Eskalatsiooniredel
Pealtpüük järgib kindlat eskalatsiooniredelit, mille eesmärk on hoida olukord kontrolli all ja vältida asjatuid riske:
- Esmalt tehakse katse raadiokontaktiks rahvusvahelistel sagedustel.
- Kui see ei õnnestu, liiguvad hävitajad visuaalsele tuvastamisele.
- Seejärel kasutatakse rahvusvahelisi visuaalseid signaale – näiteks tiibade poomutamist või käske järgida hävitajat.
- Sissetungija juhitakse kas õhuruumist välja või vajadusel lähimale lennuväljale.
Relvastatud jõu kasutamine
Relvastatud jõu kasutamine on äärmuslik ja harvaesinev abinõu.
- Piloot võib avada tule ainult siis, kui ta satub vahetult rünnaku alla (enesekaitse).
- Muudel juhtudel on vaja riiklikku või kõrgemat NATO luba.
- Otsuse aluseks peab olema selge vaenulik tegu või kavatsus ning põhimõte vajadus ja proportsionaalsus.
Tõendite kogumine
Kõik radarijäljed, raadioside ja relvasüsteemide kaamerasalvestised talletatakse. Neid kasutatakse hilisemates diplomaatilistes protestides, NATO artikli 4 või 5 aruteludes või juriidilistes menetlustes.