Peaminister Kristen Michali ja president Alar Karise kõnede vahel vastuolude otsimine, nagu tegi Mihhail Kõlvart, on tühi töö. Neil oli pisut erinev fookus, kuid rääkisid samast asjast, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere.
Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart leiab, et presidendi kõne oli peaministri omaga „teravas kontrastis“, siis tasub hetkeks küsida: kas Kõlvart räägib kõnedest või otsib lihtsalt järjekordset võimalust maalida presidendi ja valitsuse vastasseisu?
Või veelgi hullem variant – kas Kõlvart üldse peaministri kõnet kuulnud-lugenud on?
Tema arvamust lugedes jäi mulle küll mulje, et ta presidendi kõnest oli ennast läbi närinud, aga peaministri kõne puhul polnud pealkirjast ja mõnest kommentaarist kaugemale viitsinud minna. Ja nii saamegi vana hea poliitilise triki – kui sul õnnestub jutt viia „tülile“ ja „kontrastile“, ei pea sa enam rääkima sisust. Arvamusloo pealkirja jaoks kõlbab see hästi, Eesti kurssi hoida see ei aita.
Erinevad eesmärgid
Tegelikult oli mõlemal kõnel oma ülesanne, oma eesmärk. President ei ole valitsusjuht ja peaminister ei ole riigi hingehoidja. President rääkis sellest, miks me üldse koos püsime – sisemine rahu, arutelukultuur, kuuluvustunne, hariduse õiglus, demograafia, üksildus. Peaminister omakorda rääkis sellest, kuidas me tänases maailmas ellu jääme: liitlased, julgeolek, väärtusvalikud, otsusekindlus ja see, et mõjusfäärid ei tohi kunagi tagasi tulla.
Kui keegi nimetab seda kontrastiks, siis sama loogikaga on kompass ja mootor omavahel vastuolus — üks näitab suunda, teine viib kohale.
Või teisipidi öeldes – kuna Kõlvartile meeldib alatasa ka ettevõtlusest rääkida – siis võiks presidendi ja peaministri rolle võrrelda ettevõtte nõukogu ning juhatuse omadega. Nõukogu sõnastab eesmärgid ja visiooni, juhatus näitab teed nende saavutamiseks. Demokraatias ei ole rollide erinevus nõrkus, vaid tugevus. President kõnetab ühiskonna väärtusruumi, peaminister vastutab igapäevase otsustamise eest.
Kui need kaks rolli kattuksid täielikult, oleks põhjust muretsemiseks – mitte siis, kui nad täiendavad teineteist.
Presidendi ja peaministri kõnede ühisosa on selge igaühele, kes viitsib mõlemad kõned läbi lugeda. Mõlemad rõhutavad, et Eesti ei ela maailmas üksi, ega hakka ennast ka väikese halli hiirena ära peitma. Meie nurgakivid on demokraatia, õigusriik, inimõigused, NATO ja Euroopa Liit.
Meie sõbrad on need, kelle jaoks suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus ei ole kauplemisobjekt. Seda pole vaja üle müstifitseerida — need on taasiseseisvunud Eesti kõige stabiilsemad valikud ja mõlema kõne vundament. Oleme viimase 35 aasta jooksul harjunud mõttega, et neis küsimustes valitseb meil väikeste eranditega enamasti poliitiline konsensus. Kõlvarti kriitikat lugedes tundub, et päris nii see siiski pole.
Otsitud vastuolud
Ka Ukraina teema ei lahutanud presidenti ja peaministrit, vaid sidus. President pani selle lihtsasse inimlikku keelde, öeldes, et ukraina veteranid on „Euroopa kuulivest“. Peaminister sõnastas sama mõtte formaalsemalt selgitades, mis on mõjusfääride hind ja ajalooline õppetund. Üks ütleb: „see vest peab vastu pidama“; teine ütleb: „me ei lähe tagasi 1939. aasta loogikasse.“ Ja kui need kaks lauset kokku panna, saamegi täpselt selle, mida Eesti vajab: moraalse selguse ja strateegilise selgroo.
Lõpuks on ehk kõige olulisem, et mõlemad kõned lõppesid tulevikku vaadates, mitte mineviku järgi ohates. Michal rõhutas, et Eesti peab olema tulevikku suunatud — haridus, teadus, tehnoloogia, tehisaru.
Karis ütles sisuliselt sama, ainult teise nurga alt: tulevik algab kooliukselt ja see peab olema kõigile kättesaadav, et haridus ei rebiks ühiskonda lõhki. Mõlemad lõpetasid vaatega lastele ja lastelt.
Ja see on parim tõestus, et tegu pole kahe kontrastse kõne või kahe vastandliku maailma nägemusega. Kontrast ei eksisteeri mitte presidendi ja peaministri vahel, kontrast on sisulise arutelu ja poliittehnoloogilise konflikti tekitamise vahel. Pole isegi liialt suurejooneline väita, et Eesti tulevik sõltub sellest, kumma me valime.
Lõpetan ühe tsitaadiga presidendi kõnest, mis tõenäoliselt jäi Mihhail Kõlvartil suures kontrasti ja konflikti otsimise tuhinas märkamata: „Kõvad kärajad oleme me alati olnud. Eks meie seas ole varemgi leidunud tülikäivitajaid ja ässitajaid, parastajaid ja solvujaid, kuid tänane arvamuskius, laiemalt arutelukultuuritus ehmatab oma labasuse ja ulatusega“.
Kuldsed sõnad! Ja tänusõnad sisukate kõnede eest nii presidendile kui peaministrile.