Paari päeva pärast algavad olümpiamängud Milanos ja Cortina d’Ampezzos. Taas ei olnud ROKil julgust teha ainuõige otsus ning jätta Venemaa ja Valgevene sportlased võistluste ukse taha, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere.
Selle asemel kasutatakse silmamoonduslikku riikide nimesid asendavat leiutist AIN (pr athlètes individuels neutres) ehk eesti keeles “neutraalsed individuaalsed sportlased”. See on sõnaühend, mis kõlab nagu eetiline kompromiss, aga toimib tegelikult moraalse tuimestina. Sellega tuimestatakse läänemaailma südametunnistust, et luua illusioon seisukohavõtust ilma tegelikult seisukohta võtmata.
Probleem pole selles, et sportlased on sündinud Venemaal või Valgevenes. Probleem on selles, et nende riigid peavad agressioonisõda ja sport on neile riikidele strateegiline tööriist. Medalid, finaalid, telepildid ja poodiumid ei ole juhuslikud, need on osa sõnumist: “Me oleme endiselt normaalsed. Vaadake, meid lastakse ikka mängu”.
Kui agressorriigi sportlane võistleb, ei tee ta seda vaakumis. Ta tuleb süsteemist, kus sport on riiklikult rahastatud, juhitud ja ideoloogiliselt ära kasutatud. Nn neutraalsus ei katkesta seda sidet. See teeb selle lihtsalt nähtamatumaks ja seetõttu ohtlikumaks.
Sageli väidetakse, et sportlased ei vastuta oma riigi tegude eest. See on osaliselt tõsi. Aga rahvusvahelised spordiorganisatsioonid vastutavad küll. Kui nad otsustavad, et sõda ei ole piisav põhjus osalemise keelata, siis on see nende valik, aga mitte paratamatus.
Iga selline otsus saadab Ukrainasse selge sõnumi: teie kannatused ei kaalu üles meie vajadust “normaalsuse” järele. Võib-olla kõige hullem kogu asja juures on see, et just sellised meetmed, nagu jätta sportlased võistlustelt eemale ja lõpetada igasuguste sissesõiduviisade väljaandmine Vene ja Valgevene kodanikele oleksid tõenäoliselt väga mõjusad ning toimiksid päriselt. Need annaksid selge signaali agressorile, et nende inimesed ei ole vabasse maailma oodatud seni, kui nad seda sama vaba maailma ründavad ja oma naabrite juures tapatalguid korraldavad.
Kõige vastikum polegi see, et agressorriikide sportlased osalevad. Kõige vastikum on see, kui kiiresti maailm nendega harjub, see, kui kommentaatorid räägivad “südikast võitlusest” ja “fantastilistest tulemustest”, kui publiku aplaus kõlab sama valjult nagu enne sõda, kui moraalne kontekst kaob mängu ilu taha.
Sport ei ole süütu. Ta pole seda kunagi olnud. Ei olnud seda aastal 1936, kui Berliini olümpiamänge kasutas Hitleri-Saksamaa maksimaalselt ära selleks, et end muu maailma silmis näidata humaanse kultuurrahvana. Ei ole ka 90 aastat hiljem, kui Itaaliasse kogunevad maailma talispordialade tipud. Nende hulgas Venemaa ja Valgevene esindajad. Ma leian, et see on täiesti vale ja selgrootu otsus lasta need sportlased olümpiamängudele. Praegu, ajal mil ukrainlasi tapetakse, ei ole agressorriigi esindajate mitteosalemine karistus, vaid minimaalne eetiline piir. Piir, millest üle astudes me aktsepteerime sõda ja teeskleme, et meisse see ei puutu.