Eesti välispoliitika üks kesksemaid põhimõtteid – mitte kunagi enam üksi, on täna aktuaalsem, kui ühelgi hetkel alates iseseisvuse taastamisest 1991. aastal. Turbulentses maailmas, kus jõud on trumpamas õigust, tagab meie suveräänsuse ja julgeolek ühtse liitlasruumi hoidmine ja tugevdamine läbi aktiivse rahvusvahelise suhtlemise.
Sihikindel, oskuslik, sisemiselt ühtehoidev ja demokraatlik välispoliitika on praegu Eestile sama oluline kui suurema ressursi paigutamine iseseisvasse kaitsevõimesse.
Meie vabaduse ja heaolu kaitsel mängib olulist rolli see, kui teraselt me ümbritsevat maailma tajume, kui ettenägelikult arengusuundi tunnetame ning kui aktiivselt ohte ennetame. Eesti rahvusvahelise edu alustalaks on muuhulgas ka tugev parlamentaarne vabariik, mis tagab meie rahvuslikele huvidele vastava poliitika laiapõhjalise kujundamise ja elluviimise.
Head kolleegid,
Eesti välisopoliitika kõige tähtsamaks küsimuseks praegusel ajahetkel on aidata kaasa kestliku rahu taastamisele Euroopas. Ideaalis tähendaks see Ukraina võitu sõjas sissetunginud agressori üle ning demokraatliku julgeolekuvälja laienemist viisil, mis tagaks lisaks Ukrainale ka Moldova, aga ka Gruusia ja Valgevene suveräänsuse ning viiks diktatuuride langemiseni. Teiste sõnadega tähendaks see impeeriumite lõplikku lagunemist Euroopas. Selle eesmärgi täitumisel oleks Eesti julgeolek kindlustatud vähemalt järgmiseks inimpõlveks, võib-olla kauemakski.
Kahjuks on rahvusvaheline keskkond viimase aasta jooksul märgatavalt keerulisemaks muutunud, viies meid sellest eesmärgist hoopis kaugemale. Läinud nädalal Ukraina rindepiirkonnas viibides nägin, millist üliinimlikku pingutust nõuab neilt ülekaaluka agressori vastu rinde hoidmine. Ukraina inimesed tahavad ja vajavad rahu, kuid mitte iga hinna eest. Seal saadakse hästi aru, et praegu pole loodud neid tingimusi, mis võiksid Venemaad sundida peatuma või Ukraina suveräänsust hindavalt rahust rääkima.
Venemaa näitab nii retoorikas kui tegudes, et nende strateegiline eesmärk on endiselt taastada impeerium ja kujuneda kogu Euroopas julgeolekut määravaks jõuks, ning vaatamata suurtele inimkaotustele liiguvad nad selle täitmise suunas.
Ametist lahkunud USA president Joe Biden mainis oma lahkumisintervjuus, et Venemaa diktaator Putin oli talle kirjeldanud eesmärki kogu Euroopa finlandiseerida ehk teisisõnu saavutada kontroll riikide julgeolekupoliitiliste valikute üle. Biden olla küll vastu öelnud, et Euroopa finlandiseerimise asemel on hoopiski Soomest saanud NATO liikmesmaa, kuid see ei näi olevat Putinile veenev argument. Põhimõttel “kellel jõud, sellel õigus” tegutsev Venemaa tunnetab, et viimase paari aastakümnega sisuliselt desarmeerunud Lääne-Euroopa suurriigid ei ilmuta endiselt poliitilist tahet investeerida vajalikul määral oma kaitsevõimesse. Lisaks loodetakse Moskvas, et USA jätab Euroopa oma julgeoleku eest ise vastutama.
Sisuliselt on Venemaa juba aastaid väljakuulutamata sõjas Lääne vastu, kus käigus on nii konventsionaalne jõud, sabotaaži- ja terrorirünnakud kui ka massiivsed mõjutuskampaaniad demokraatliku liitlasruumi lõhkumiseks ning kui soovite, vaba maailma sisemiseks deliberaliseerimiseks. Kui meie ja meie liitlased seda tõsiasja jäärapäiselt eitame, on kollektiivse Lääne lüüasaamine vaid aja küsimus. See aga tähendaks Eesti ja kogu Euroopa suveräänsusele eksistentsiaalset ohtu.
Briti välisluure MI6 direktor Richard Moore ütles läinud aasta novembris ühel avalikul esinemisel, et “kui Putinil lubatakse Ukraina muuta vasallriigiks, siis ta ei peatu seal. Meie – Suurbritannia, Prantsusmaa, Euroopa ja transatlantiline julgeolek seatakse ohtu.”
Head kolleegid,
Need, kes loodavad Ukrainas kiirele rahule ja Vene sõjamasina peatamisele, ei võta arvesse toimuva sügavamat ja määravamat tõukejõudu.
Seda mõjutab muuhulgas ka ajaloost tulenev suur inerts, kus ühte keskset rolli mängib Vene impeeriumi maailmavallutusliku ambitsiooni elujõulisus.
Esimene maailmasõda pani aluse impeeriumide lagunemisele ja rahvusriikide tekkele Euroopas ning mujal maailmas. Kuivõrd Pariisi rahukonverents jättis lahendamata mitu olulist küsimust, sealhulgas näiteks kodusõtta langenud Vene impeeriumi saatuse, oli uue maailmasõja puhkemine vaid aja küsimus. Impeeriumi kiirelt taastanud bolševistlik Venemaa aitas Saksamaal 1920. aastatel sõjaliselt ellu jääda ning hiljem Hitlerit soosides ka uue suure sõjani jõuda.
Stalini lootus saavutada Euroopa suurriikide omavahelise sõja lõppedes ülemvõim kogu kontinendi üle luhtus paljuski tänu Briti peaministri Winston Churchilli kindlameelsusele 1940. aastal. Häbi asemel sõja valinud ning võidu nimel higi, verd ja pisaraid trotsides tegutsenud Churchill muutis ajaloo kulgu. Hitler kaotas ja Lääne-Euroopa sai tagasi vabaduse.
Churchill suutis küll alistada Hitleri, kuid oli sunnitud seda tegema liidus vaat et suuremagi kurjuse kehastuse Staliniga. Seepärast polnud sugugi üllatav, et kohe pärast Teise maailmasõja lõppu vallandus lääneriikide ja bolševistliku Venemaa ehk Nõukogude impeeriumi vahel uus Külm sõda.
ÜRO moodustamine tekitas omaaegse Rahvasteliidu kombel näilise arusaama, et rahvusvahelistes suhetes on nüüdsest olemas mehhanism suurte sõdade vältimiseks tulevikus. Kuid ainuüksi asjaolu, et ÜRO ja selle julgeolekunõukogu moodustamisel mängis olulist rolli diktaator Stalin ise ning tema nõustumise hinnaks oli Balti riikide okupeerimine ja kogu Ida-Euroopa üle raudse kontrolli kehtestamine, käivitasid kellamehhanismi uue suure sõja võimalikuks vallandumiseks.
Kolmandast maailmasõjast on vahelduva intensiivsusega räägitud 1940. aastate lõpust alates. Mõnikord on oldud sellele lähedal (Korea sõda või Kuuba kriis) ja siis jälle kaugemal. Francis Fukuyama ajaloo lõpu fiktsioon 1990. aastate algul viis koguni nii kaugele, et Lääs kaotas aastakümneteks geopoliitilises mõttes täielikult igasuguse ohutunde.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ei muutnud Venemaad ning juba 1994. aastal Tšetšeenia sõdu alustades näitas Kreml oma tegelikku palet. Lääs vaatas sellest aga mööda ja jätkas desarmeerimist. See oli lähiajaloo suurim strateegiline viga, mille valusaid vilju tunnetab Euroopa just praegu, kui kontinendil käib juba kolm aastat täiemahuline sõda.
“Kui ütleme, et Ukraina ühiskond polnud sõjaks valmis, siis Lääne ühiskonnad pole isegi valmis sellest mõtlema,” ütles hiljuti Ukraina ühe legendaarsema üksuse, 3. ründebrigaadi komandör kolonel Andri Bieletski, kui temalt küsiti Lääne võimelike julgeolekutagatiste ja nende tõsiseltvõetavuse kohta.
Tal on õigus, sest vaatamata retoorikale ja lubadustele ei vasta Lääne-Euroopa suurriikide kaitsekulud olemasolevale ja kiirelt kasvavale ohule. Kui Venemaa kulutab praegu ainuüksi relvajõududele vähemalt 7-8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Lääne-Euroopa suured riigid panustavad veel praegugi kaitsesse neli kuni viis korda vähem. Seetõttu pole Trumpi idee 5 protsendist SKTst kaitsekulude jaoks mitte ulmeline, vaid võimaliku ilmasõja kontekstis varsti möödapääsmatu reaalsus.
Head kolleegid,
Demokraatlik maailm on juba mõnda aega olnud mitmelt suunalt ulatusliku rünnaku all, mille eesmärk on muuta kehtivat ilmakorda – nõrgestada ja killustada lääneriike ning allutada need välistele mõjudele. Läänevastases võitluses on oma jõud kombineerinud Venemaa, Hiina, Põhja-Korea ja Iraan. BRICSi populaarsuse kasv näitab, et diktatuuririikidel on arvestatav majanduslik jõud ja globaalne ulatus, mis omakorda kütavad nende ambitsioone.
Ukraina võitleb ja hoiab rinnet täna mitte üksnes Venemaa, vaid kogu autoritaarse nelikjõu vastu. Süvenenud kaitsealane koostöö Venemaa, Põhja-Korea, Iraani ja Hiina vahel aitab Moskval hoida sõjas initsiatiivi ja materiaalset ülekaalu.
Põhja-Koreas on ööpäevaringselt Venemaa heaks töös 200 moonatehast ning peagi alustatakse seal massilist droonitootmist. Kuigi Põhja-Korea sõdurid on suurte kaotuste tõttu hetkel rindelt tagasi tõmmatud, pole nad võitlemisest loobunud. Kui ma eelmisel nädalal Kurski rindesuunal kohtusin Ukraina eriväelastega, tõdesid nad, et Põhja-Korea sõdurite näol oli tegemist väga hea väljaõppe saanud sõduritega, kes ületasid oskuste poolest Vene sõdureid. Lahingutes omandatud kogemus ning relvastuse, sealhulgas ballistiliste rakettide, täiustamine muudavad oluliselt Põhja-Korea enda jõupositsiooni ja suurendavad julgeolekuohtu Korea poolsaarel.
Ukrainas kardetakse, et juba lähiajal saavad nad veelgi valusamalt tunda Venemaa ja Iraani süveneva kaitsealase koostöö vilju. Kui praegu tabab Ukraina linnasid keskmiselt 100 Shaheed-tüüpi droonirünnakut päevas, siis peagi võib see arv viiekordistuda. Lisaks valmistuvad venelased kasutusele võtma ka Iraanilt saadud sadu lühimaa ballistilisi rakette.
Kuid kõige olulisem Venemaa sõja võimestaja ja sellest sõjast kasusaaja on siiski Hiina. Piiranguteta koostöö uue „demokraatliku maailmakorra“ loomiseks Pekingi ja Moskva vahel ulatub üha sagenevatest ühisõppustest Ida-Aasias kuni Vene sõjatööstusele eluliselt oluliste tarnetega masinate ja mikroskeemide ning lõhkeainete ja droonikomponentideni.
Eelmise aasta lõpu seisuga on Hiina ja Venemaa pidanud kokku enam kui sada ühist sõjaväeõppust, kusjuures üle poole nendest on toimunud pärast 2017. aastat. Viimastel aastatel on need muutunud Vaikse ookeani regioonis üha provotseerivamateks nii Jaapani kui USA suunal.
Head kolleegid,
Kui autoritaarsed jõud on koondumas, siis seevastu vaba maailm on just praegu sisenenud oma ajaloo ühte keerulisemasse perioodi, kus ühtsus näitab murenemise märke ning kus kodanikuvabadusi tagavate demokraatlike institutsioonide elujõulisus on pandud proovile.
See sisemine ebakindlus ning kergekäeline allumine Venemaa tuumašantaažile on loonud olukorra, kus agressor on enesekindel ja veendunud, et genotsiidimõõtmetes sõja vallapäästmise eest ei järgne mingit karistust.
Soov peatada Kolmanda maailmasõja puhkemine petliku rahuga, nagu juhtus 1938. aastal Münchenis, oleks ohtlik ka USA enda julgeolekut silmas pidades. Euroopast taandumine ei annaks Washingtonile paremat valmisolekut Hiinaga uue maailmakorra kehtestamise üle konkureerimisel.
Selle asemel, et pingestada suhteid lähimate liitlastega nagu Taani ja Kanada, võiks USA president keskenduda kõige olulisemale – Ameerika julgeoleku ja liidripositsiooni püsimise maailmas tagab Ukraina võit Venemaa üle viimase algatatud agressioonisõjas. Just see hoiakski ära kardetud maailmasõja puhkemise.
Kui küsida lihtsalt – kas püsiv rahu Euroopas ja kaugemalgi on mõeldav, kui Ukraina riik on hävitatud, Valgevene de facto okupeeritud, Moldova ja Gruusia Venemaa rüppe tagasi pööratud? Kas nende rahvaste vabaduse kaotus võiks kinkida teistele rahu järgmiseks inimpõlveks? Kindlasti mitte, sest kurjus jääb karistuseta. Rahu kurjusega ei ole olemuslikult võimalik.
Head kolleegid,
Võttes arvesse eelkirjeldatud asjaolusid, tuleb kõigiti nõustuda välisministri seisukohaga – välisteenistus vajab kärpimise asemel tugevdamist ja meie välispoliitika veelgi aktiivsemat Eesti huvide eest seismist.
Eesti ajaloos on olnud hetki, kus meie riigi saatuse üle otsustati ilma meie endi osaluseta. Täna on ajad teised – meil on oma koht ja hääl rahvusvahelisel areenil. Ent see ei tähenda, et väljakutsed oleksid kadunud. Liitlasruumi lõhed ja suurvõimude vastasseis nõuavad meilt tarkust ja kindlameelsust teha kõik selleks, et oleme alati esindatud ja meie seisukohtadega arvestatud kui mängus on Eesti suveräänsuse ja julgeoleku tagamine.
Riigikogu väliskomisjon on olnud viimasel aastal järjekindlalt panustanud parlamentaarse diplomaatia koordineerimisse. Meie tegevuse keskmes on rahvusvaheline koostöö Ukraina toetuse ning võidunarratiivi hoidmiseks, aga ka laiemalt vaba maailma ees seisvate suurte julgeolekuriskidega tegelemiseks.
Märkimisväärseks sündmuseks oli väliskomisjoni delegatsiooni sügisene visiit Ida-Aasiasse, mille käigus külastati Lõuna-Koread ning toimus ka esimene visiit Taiwanile. Eestil on praegu oluline teha koostööd vaba maailma riikide ja ühiskondadega, kes jagavad meie muret kehtiva korra lagunemise pärast ning on valmis kaitsma ühiseid huve.
Regionaalne koostöö Põhjala, Balti riikide ja Poola vahel omab lähiajal erilist kaalu. Panustame siin omalt poolt mitmekülgse parlamentaarse koostööga. Juba järgmisel kuul toimub Põhjala ja Balti riikide väliskomisjonide esimeeste ühisvisiit Moldovasse, et avaldada toetust nende pürgimustele Euroopa Liidu suunal.
Võttes arvesse suuri muutusi USA uue administratsiooni ametisse asumise järel on eelolevatel kuudel väga oluline aktiivne otsesuhtlus meie julgeoleku ja heaolu tagamise nimel kolleegidega USA Kongressist, et paremini tajuda võimalikke arenguid ja hoida samas liitlassuhteid kõrgelt hindava Kongressi enamusega püsivat kontakti.
Ma loodan, et Vabariigi Valitsus annab peagi oma seisukoha väliskomisjoni poolt algatatud muudatustele menetluses oleva välissuhtlemisseaduse eelnõule, mis loob eeldusi veelgi tihedamaks rahvusvaheliseks koostööks.
Mul on hea meel tõdeda, et Riigikogu välisdelegatsioonid on aktiivsed ja tegutsevad sihikindlalt Eesti huvide esindamisel rahvusvahelises parlamentaarses koostöös. Tunnustan kõiki väga hea töö eest!