Kas rahvusvaheline õigus on olemas – või kehtib see ainult seni, kuni keegi tugevam ei otsusta teisiti, küsib riigikogu liige Valdo Randpere.
Mis asi on rahvusvaheline õigus üldse? Kas ta on päriselt olemas või on tegemist elegantse konstruktsiooniga, mis toimib vaid siis, kui suured riigid seda lubavad?
Küsimus ei ole akadeemiline. See on väga praktiline – eriti väikeriikide jaoks.
Olen ise õppinud õigusteadust ja kirjutanud ka oma diplomitöö rahvusvahelisest mereõigusest. See tähendab, et ma tahan uskuda rahvusvahelisse õigusesse. Süsteemi, kus normid sünnivad lepingutest, tavast ja üldpõhimõtetest; kus isegi suurriigid on formaalselt seotud reeglitega, mida nad ise on aidanud luua. Kuid praktika kipub teooriat järjekindlalt proovile panema.
Rahvusvaheline õigus erineb riigisisesest õigusest ühes otsustavas punktis: tal puudub keskne jõuorgan. Ei ole „rahvusvahelist politseid“, kes läheks ja paneks agressori käed raudu. Ei ole prokuratuuri, kes sunniks suurriiki kohtu ette ilmuma, kui see otsustab reegleid painutada. Selle asemel on meil normid, mille kehtivus sõltub suuresti sellest, kas piisavalt paljud riigid otsustavad neid järgida.
Gröönimaa küsimus on selles mõttes õpetlik. 1930. aastatel püüdis ka Norra hõlmata osa Gröönimaast. Norra kuulutas Ida-Gröönimaa enda omaks, saatis piirkonda oma laevastiku ning püüdis olukorda „kohapeal faktiliselt kinnistada“ (kurioosne asjaolu on, et üks selle idee poliitilisi eestvedajaid oli tollane Norra kaitseminister Vidkun Quisling, kes läbi oma tegemiste II maailmasõja ajal pärandas maailmale mõiste „kvisling“).
Norra toonane katse Gröönimaad vallutada lõppes 1933. aastal Rahvusvahelise Kohtu otsusega, mis andis Gröönimaa Taanile.
Oluline ei ole ainult see, kuidas asi lõppes, vaid see, miks see üldse võimalikuks osutus. Ka siis prooviti piire nihutada, testiti, kui palju rahvusvaheline õigus tegelikult maksab. Vahe seisneb selles, et toona oli olemas nii poliitiline tahe kui institutsionaalne raamistik see katse tagasi lükata.
Täna on olukord keerulisem. USA huvi Gröönimaa vastu ei ole uus ega ka irratsionaalne – see on strateegiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt loogiline. Uus on aga toon ja varjamatus, millega seda huvi väljendatakse.
Meenutagem juba jaanuarikõne
Donald Trump ei ole diplomaatilise vihjamise meister, ta ütleb asju välja. Ja kui USA president räägib Ameerikast kui „kasvavast rahvusest, mis laiendab oma territooriumi“, ei ole tegemist juhusliku retoorikaga.
Ärgem unustagem, et Trumpi ametisse vannutamise kõne 20. jaanuaril 2025 sisaldas lauset: „The United States will once again consider itself a growing nation — one that increases our wealth, expands our territory…“
Rahvusvahelise õiguse vaatenurgast on see lause peaaegu provokatsioon. Territoriaalse laienemise idee kuulub ajalooraamatutesse, mitte 21. sajandi õiguskeelde. Ja kui Trump nimetas Mehhiko lahe lihtsalt ümber ning maailm leppis sellega, tekib paratamatult küsimus: kus on piir deklaratsiooni ja tegeliku hõlvamise vahel.
Ma ei usu USA sõjalisse sekkumisse Gröönimaa pärast. Pigem usun teistsugusesse meetodisse: ühepoolsesse poliitilisse deklaratsiooni, mida esitletakse kui uut reaalsust. Midagi stiilis: meie huvid, meie julgeolek, meie territoorium. Kui sellele ei järgne otsustavat vastuseisu, sünnibki uus „norm“ – mitte õiguse, vaid fakti kaudu.
Rahvusvahelises õiguses on vana ja ebamugav tõde: tava sünnib praktikast. Kui praktika kujuneb jõupositsioonilt ja sellele ei järgne tõsist vastureaktsiooni, hakkabki see praktika vaikselt normi meenutama. Mitte sellepärast, et see oleks õiglane, vaid sellepärast, et see on toimiv.
Selles suhtes on Venezuelas toimunu hea näide sellest, kuidas rahvusvahelist õigust kirjutatakse ümber seda samal ajal eirates.
Rahvusvaheline õigus ei kao üleöö. Ta ei kuku kokku ühe otsusega. Ta kulub. Iga kord, kui mõni piir nihkub ja maailm vaikib, muutub see natuke õhemaks.
Eesti-sugusele riigile ei ole see teoreetiline vaidlus. Meile on rahvusvaheline õigus ellujäämise küsimus.
Lõppkokkuvõttes ei ole peamine küsimus, kas rahvusvaheline õigus on olemas. Ta on. Küsimus on hoopis selles, kelle käes on pliiats, millega seda parasjagu ümber kirjutatakse – ning kas leidub piisavalt neid, kes on valmis ütlema, et mõni piir ei ole kaubeldav.