Isamaa on Tallinna võimumängus küll sees, aga samal ajal rebiks meeleldi kalendrist peotäie lehti välja, et 2027. aasta riigikogu valimised kiiremini saabuksid, kirjutab Valdo Randpere.
Urmas Reinsalu on mees, kes nõuab otsustamist. Riigikogus esinedes ja oma avalikes kirjades peaministritele rõhutab ta alatihti, et valitsus peab otsustama, peaminister peab otsustama, kõik peavad otsustama. Otsustamatus maksab sadu miljoneid eurosid, kuulutab ta. Ja kui valitsus ei tee midagi, siis on see tema sõnul majandusvaenulik, usaldust õõnestav ja riigi juhtimist halvav.
Aga kui jutt jõuab Tallinna ja peab otsustama, kellega koos linna juhtida, haihtub otsustavus ja Reinsalu jääb korraga vaikseks. Mitte päris vait, sest vaikivat Reinsalu pole olemas, aga selliseks ümmarguse jutu generaatoriks. See ongi tema paradoks: mees, kes õhutab teisi tagant tegudele, on päriselus nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Ühel pool on Keskerakond, mille kohta Reinsalu ise ja ta erakonnakaaslased on aastaid rääkinud, et tegu on venemeelse ja korruptiivse parteiga. Parteiga, mille Mihhail Kõlvart on Reinsalu enda sõnul muutnud vene valijate erakonnaks ja mille juhtimisel on Tallinnas “eestimeelsele poliitikale vastu oldud”.
Riina Solman on täheldanud, et Keskerakond “pole suutnud kaotada oma kalduvust korruptsiooniks” ja Kristjan Järvan on kirjeldanud keskerakonna poliitikuid kui inimesi, kes ettevõtjatega “räägivad supsutamise” keeles.
Teisel pool on aga sotsid, parempoolsed ja Reformierakond – üks liberaalide punt kõik. Oleks vähemalt EKRE volikokku pääsenud, saaks linnas vana hea EKREIKE kokku panna, ohkab Reinsalu igatsusega Stenbocki maja poole vaadates. Võim ju kutsub. Aga ka halvab.
Kõige teravamalt paistab see halvatus välja nüüd, kui Isamaa on Tallinna võimumängus küll sees, aga samal ajal rebiks meeleldi kalendrist peotäie lehti välja, et 2027. aasta riigikogu valimised kiiremini saabuksid. Kuidas jõuda 2027. aastasse ilma, et midagi vahepeal valesti läheks, selles on küsimus. Ühel kaalukausil on põhimõtted, teisel positsioonid.
Vähe irooniline pole seegi, et Isamaas on nüüdseks mitmed kunagised keskerakondlased – näiteks Jüri Ratas ja Jaanus Karilaid –, kes alles mõne aasta eest hääletasid riigikogus eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Kas Reinsalu on neilt küsinud, kuidas nad nüüd eestikeelsusesse suhtuvad? Ütleb ju vana eesti kõnekäändki, et enne pühi oma ukseesine puhtaks, kui naabri juurest pori hakkad otsima.
Kõige selle taustal pole raske näha, et Isamaa tsirkuse etendus ei toimu ainult poliitilisel, vaid ka meedialaval. Isamaa mäng ei seisne niivõrd lahenduste leidmises, kuivõrd tähelepanu hoidmises. Ja meedia mängib kaasa – iga päev, iga pealkirjaga, iga kommentaariga. Kui kaamerad ühel hetkel ära pöörduksid, jääks Reinsalu ja Solmani lavastus pooleli.
Oma viimase avaliku kirja peaministrile pealkirjastas Reinsalu: “Kaua loobitakse surnud koera üle aia? Peaminister, andke aru!” Kuldsed sõnad, Urmas. Mine seisa kodus peegli ette ja esita see küsimus iseendale. Kui valitsus ei otsusta, on see kuritegu. Kui Reinsalu ei otsusta, on see strateegia. Ja võib-olla ongi, sest otsustamatus on vahel kõige kindlam viis mitte vastutada.
Urmas Reinsalu räägib palju, aga ütleb vähe. Ja võib-olla just sellepärast ongi tal alati ruumi veel ühele uuele seisukohale – juhuks, kui vana enam ei sobi. Ühtlasi palub ta härdalt valijaid, et need teda ei hindaks ei tema sõnade ega tegude järgi, vaid lihtsalt selle eest, et ta on olemas.
Teisipäeval teatasid Keskerakond ja Isamaa ühisavalduses, et alustavad Tallinnas koalitsiooniläbirääkimisi, aga otsustatud pole ju veel midagi. Näitemäng jätkub.