Nürnbergi protsessi, mille 80. aastapäev on praegu taas aktuaalseks teinud, ei peaks eeskujuks tooma ega suurejooneliselt tähistama. See jäi täiesti poolikuks, kirjutab riigikogu Valdo Randpere.
Nürnbergi kohtuprotsesse nimetatakse sageli, ja alles äsja ka Delfis, „nüüdisaja rahvusvahelise kriminaalõiguse verstapostiks“, kuid tegelikkuses näitas Nürnberg, et maailmas ei kehti ühtsed reeglid, vaid reegleid määravad võitjad ja neid rakendatakse valikuliselt.
Katõni massimõrv on selle kõige ilmekam näide. Katõnis toimepandud ca 22 000 poola ohvitseri ja poola ühiskonna eliidi liikme massimõrv oli ametlikult Nürnbergi süüdistuses kirjas ja seda ka arutati. Venemaa süüdistas kuriteos Saksamaad. Kuid menetluse käigus hakkasid tõendid – ajastus, surnukehade seisund, tunnistajate ütlused, dokumentaalsed leiud – osutama hoopis Venemaa enda vastutusele.
Selle asemel, et tõde tuvastada, tehti poliitiline otsus: Katõni kuritegu jäeti lõplikust kohtuotsusest lihtsalt välja. Saksamaad ei mõistetud süüdi, Venemaad ei tohtinud süüdistada. Nii ei sündinud õigust, vaid vaikiv kokkulepe.
Venemaa tunnistas oma tegu alles 1990.aastal. Ja ka siis täiesti karistamatult.
Veel kõnekam on see, mida ei käsitletudki. Venemaa poolt toime pandud massiküüditamisi, tsiviilelanike tapmisi, sõjavangide hukkamisi ja Punaarmee massilisi vägistamisi Ida- ja Kesk-Euroopas isegi ei arutatud Nürnbergis. Miljonite inimeste vastu suunatud kuriteod jäeti väljapoole protsessi, justkui need polekski kuulunud rahvusvahelise õiguse alla.
See ei olnud juhus, vaid teadlik valik.
Seejuures „unustati“ siis ja sageli „unustatakse“ ka praegu, et teise maailmasõja esimesed kaks aastat olid Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa liitlased. Koos jagati Poola ning 1940. aasta lõpuks olid mõlemad rünnanud seitset oma naabruses asuvat riiki – 7 : 7. See sümmeetria ei sobinud sõjajärgse moraalse narratiiviga ja pühiti vaiba alla.
Pärast sõda vedas Venemaa Saksamaalt „reparatsioonide“ sildi all ära kõik, mis vähegi silma hakkas ja väärtuslik tundus – viidi ära tehaseid, masinaid, tehnoloogiat ja spetsialiste. Ometi kujunes ja kinnistus pilt Venemaast kui maailma natsismist vabastajast ja see kuvand elab edasi tänaseni.
Selles valguses on lausa hale jälgida, kuidas suur osa lääneriike on endiselt kas naiivsed, arad või mugavusest pimedad. Isegi nüüd ei julgeta selgelt otsustada, et Venemaa külmutatud varasid tuleks kasutada Ukraina taastamiseks – riigi ülesehitamiseks, mille Venemaa ise purustas.
Need, kes kõhklevad, viitavad juriidilistele probleemidele. Lohutuseks või ehmatuseks olgu siis veelkord öeldud, et Venemaa ei ole kunagi pidanud rahvusvahelist õigust millekski muuks, kui viigileheks, millega saab oma sigadusi kinni katta.
Külmutatud varade kasutusele võtmisega käe väristamine ei ole juriidiline probleem, vaid moraalne läbikukkumine.
Nürnberg ei olnud universaalse õiguse võit. See oli hetk, mil maailmale anti vale õppetund: kui oled piisavalt tugev ja istud õigel poolel lauda, siis reeglid sinu suhtes ei kehti.
Kui õiglus ei kehti kõigile, siis ei ole see õiglus ja Venemaa tänane märatsemine Ukrainas on selle Nürnbergi-vaikimise otsene ning verine jätk.