Majanduskriis algab inimeste peast ja konjunktuuriinstituudi raportitest. Eesti avalikus ruumis on juba pikemat aega olnud valdav üks toon – masendus. Kuulates raadiosaateid, lugedes kommentaare või vaadates küsitlusi, jääb mulje, et elame sügavas kriisis, kust väljatulekut ei paista, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere.
Konjunktuuriinstituut mõõdab järjepidevalt tarbijate kindlustunnet ning tulemuseks on järjest negatiivsemad graafikud. Eriti järsu languse tegi tarbijabaromeeter Konjunktuuriinstituudi mõõtmistes läbi 2022. aasta mais. Täiesti „juhuslikult“ langes see järsk langus kokku instituudi uurimuse koostamise metoodika muudatusega.
Tänaseks on nende uuringute tõele vastavuse osas tõsist kahtlust väljendanud nii Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja kui kõigi suuremate kommertspankade analüütikud. Ometi raiub Konjunktuuriinstituudi juht Peeter Raudsepp kui rauda, et metoodika küll muutus, aga tegelikult polnud see metoodika, mis muutus, ja et kuigi metoodika muutus, ei oma see mingit tähtsust uuringu lõpptulemusele?!
Kõige paremini võtab selle vaidluse vast kokku SALK-i analüütik Kaido Keerma: „Varsti kaks aastat oleme me kuulnud, kuidas meie toimetulek ja seis on väga palju halvem kui naaberriikides. Kui arvestada metoodikamuutusest tingitud viga, siis on see ilmselt lihtsalt vale“.
Kahe jalaga kuival maal
Õnneks on pilt päris numbrites teistsugune. Eesti Pank avaldas äsja oma värske majandusprognoosi ja selle tonaalsus on selgelt positiivne. Võiks öelda, et väga positiivne. Me pole enam isegi mitte „Jaak, kurat, jalad on põhjas“ olukorras, me oleme – vähemalt Eesti Panga arvates – kahe jalaga kuival maal ja tulevik näeb veel parem välja.
Majandus peaks Eesti Panga kohaselt nii järgmisel kui ka ülejärgmisel aastal kasvama enam kui 3%. Inflatsioon langeb 2% lähedale ning inimeste ostujõud suureneb märgatavalt.
Ka meie lähimate naabrite ja oluliste kaubanduspartnerite juurest tuleb häid uudiseid. Esmaspäeval esitles Rootsi valitsus järgmise aasta riigieelarvet, mille suurim eesmärk on jätta inimestele rohkem raha kätte ja panna majandus kasvama. Teisipäeval teatas Rootsi Keskpank oma baasintressi alandamisest, mis muudab seal raha odavamaks ja kasvatab nii tarbijate kui ettevõtjate kindlustunnet. Kuna Rootsi on meie üks suurimaid kaubanduspartnereid, jõuab see turgutus üsna kiiresti ka Eestisse.
Ega me Eestiski käed rüpes istu. Järgmisel aastal viiakse ellu Eesti lähiajaloo suurim maksulangetusreform – kaotatakse nn maksuküür, mille 2017. aastal kehtestasid Isamaa, Keskerakond ja sotsid. Nagu juba tegijate kooslusest välja võib lugeda, ega see küürakas maksuküür saanudki midagi head endast kujutada. Kui panna sotsid ja isamaalased toonase keskerakondlase Jüri Ratase taktikepi järgi suppi keetma, siis võite kindlad olla, et mingit gurmee maiuspala sellest ei tule. Ei tulnudki.
Ja kuigi tänapäeval tunnistavad omavahelistes vestlustes kõik toonased asjaosalised, et maksuküür on täielik soga, siis väljapoole kurdetakse kui ühest suust, et küll on kahju, et kuri Reformierakond selle imekauni küüraka nüüd hauda ajab. Ometigi ütleb ka rahvatarkus, et küürakat parandab vaid haud…
Maksuküüru kaotamine on – nagu juba öeldud – Eesti lähiajaloo suurim maksureform ja selle kadumine jätab keskmist palka teenivale inimesele märkimisväärse lisasissetuleku, umbes ühe kuupalga jagu puhtalt kätte. Kui see ei anna hoogu sisetarbimisele, siis ma ei tea, mis annab.
Majandus on paljuski usuküsimus
Loodetavasti aitavad need meetmed ja majandusnäitajad meisse kõigisse pisut rohkem positiivsust süstida. Kui räägime ainult raskustest, ehitame endale vaesuse narratiivi. Nii sünnib isetäituv ennustus: kui kõik usuvad, et homme on hullem, käitutakse vastavalt – ei investeerita, ei tarbita, ei riskeerita. Ja majandus ei kasvagi, mitte seepärast, et tingimused oleks halvad, vaid seepärast, et usk on kadunud.
Selles mõttes ei eksinud Alfred Nobel, kui ta oma testamendis majandusteadusele preemiat ei eraldanud. Ta ei pidanud majandust samaväärseks loodusseadustega, sest inimeste käitumine ei allu jäikadele reeglitele. Majandus on ootuste, hirmude ja lootuste peegel. Ehk teisisõnu – majandus on paljuski usuküsimus.
Muidugi on meil endiselt muresid: struktuurne tööjõupuudus, kõikuvad energiahinnad (kuigi oluliselt langenud), geopoliitiline olukord on nagu ta on. Aga sama tõsi on see, et Eesti on varasematest kriisidest alati kiiresti taastunud.
Eesti Panga värske prognoos ja meie naabrite positiivsed sammud on tegelikult kutse optimismiks. Küsimus on, kas võtame selle vastu või otsustame jätkata masendavat eneselugu. Keegi ei palu probleeme ignoreerida. Aga kui defineerime end vaid murede kaudu, kaotame võime lahendusi näha.
Majanduskriis algab inimeste peast. Hea uudis on see, et iga kriis lõpeb varem või hiljem. Kõik prognoosid ja numbrid viitavad sellele, et ka seekordne kriis on kas läbi saanud või läbi saamas. Natuke positiivsust ja optimismi meile kõigile ning natuke vähem meediakajastust kõigile neile, kelle motoks on: „Mida halvem, seda parem“.