Eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel oli Tallinnas Reformierakonna üks peamisi lubadusi maamaksu kaotamine kodualuselt maalt. Käisin minagi sellesisulisi plakateid kesklinna eramurajoonidesse üles panemas. Hiljem, juba linnavolikogu liikmena, esitasime linnavalitsusele ikka ja jälle ettepanekuid maamaksu kaotamiseks või vähendamiseks. Ei miskit.
Keskerakondlik-sotsiaaldemokraatlik linnavalitsus vastas alati, et seda raha on linnal vaja, kuna linn peab investeerima suuri summasid veevärki. Asja juurde kuulub, et 2008. aastal oli Tallinn maamaksu tõstnud varasemaga võrreldes 2,5-kordseks. Kõigile peale linnaisade ja nende valijate oli selge, et selline maksukoormus on koduomanike jaoks liiga kõrge ja sunnib paljusid oma varast loobuma.
2010. aasta algul teatas sotside-kesklaste koalitsioon, et Tallinn on veevärgiga kaetud. Maamaksu alandamine ei tulnud sellegipoolest kõne alla, sest seda raha oli vaja juba uute ja palju seksikamate projektide tarvis – Tallinna TV näiteks. Oleks siis seda raha vähemalt osaliseltki kasutatud linnaelanike olude parandamiseks, aga ei. Tallinna tänavad on hullemas olukorras kui kunagi varem. Seda vaatamata siin kehtivale müügimaksule, paadimaksule ja täiesti perverssed mõõtmed omandanud maamaksule.
Kusjuures seda viimast maksavad ka kõik kortermajade elanikud – mitte küll sama palju kui majaomanikud, aga ikkagi. Kesklinna korteri eest aastas 100 eurot maamaksu maksta ei ole mingi haruldus. Ma ei ole kindlasti ainuke inimene, kes siin linnas tänavatel aukudesse uppudes ei taha kuulda minu enda raha eest üles ehitatud propagandamasinast kiidulaulu siinsete juhtide geniaalsusele.
Maamaks ei ole ainult Tallinna fenomen või probleem. Aga samas ei saa kuidagi mööda vaadata sellest, et just Tallinn on oma käpardliku ja inimvaenuliku majandusmudeliga suutnud mitmedki vindid nii üle keerata, et lahendus saab olla ainult riigi sekkumine.
Võtkem kas või seesama müügimaks, mis toimis mitmes omavalitsuses täiesti mõistlikult. Kuni sotsid-kesklased Tallinnas otsustasid seda pisut ideologiseerida ja teha sellest nn luksusmaksu. Mille tulemuseks on maks, mille sisust ei ostjad ega müüjad päris täpselt aru ei saa.
Minu mõistus ei võta endiselt, et miks makaronid on Tallinnas luksuskaup. Aga seda need Tallinnas kehtiva müügimaksu järgi on. Ka kaupmehed ei tea täpselt, millelt nad maksu peavad maksma, ja saadavad Savisaare krattide eemalehoidmiseks lihtsalt kord kvartalis mingi summa teele.
Paadimaksuga lootis Tallinn, kellele merelinnana ei kuulu küll ühtegi väikelaevasadamat, korjata paadiomanikelt 10 miljonit krooni nende samade sadamate kordategemiseks, mida tegelikult pole olemas. Kokku laekus 68 000 krooni ehk 0,68 protsenti planeeritud maksust. Müügimaksu ja paadimaksu tühistas riigikogu eelmisel aastal ja need kehtivad Tallinnas veel viimast aastat.
Nüüd on järg jõudnud ka maamaksuni. Riigikogus on ettevalmistamisel maamaksu seaduse muudatus, millega vabastatakse kodualune maa linnades, alevites ja alevikes 1500 ruutmeetri ulatuses ja hajaasustusega piirkondades 2 ha ulatuses maamaksust.
Näiteks – kui kellegi kodu asub 2000-ruutmeetrisel krundil ja ta maksab praegu 500 eurot maamaksu aastas, siis 2013. aastast on maamaks selle kodualuse maa eest 125 eurot ja seda arvestatakse 500 ruutmeetri pealt.
Eelduseks on, et sellel maal asub elamu ja et omanik on rahvastikuregistri andmetel sinna sisse kirjutatud. Päris palju lahtisi otsi ja detaile tuleb täpsustada, enne kui see eelnõu vastuvõtmiseks küps on. Aga see saab ära tehtud ja 2013. aastast ei pea koduomanikud enam oma kodudest loobuma, kuna nad ei jaksa praegu toimuvat jupphaaval konfiskeerimist finantseerida.
Oluline on ka see, et riik kompenseerib omavalitsustele sellest maksust saamata jäänud tulu (hinnanguliselt 17 miljonit eurot), nii et omavalitsustel ei ole sellest reformist tulenevalt mingit põhjust mõnda muud maksu tõsta.