Kui Putin alustas sõda, lootis ta endast ajalukku jätta pildi kui mehest, kes taastas Venemaa hiilguse. 1306 päeva hiljem on selge, et ta jääb ajalukku mehena, kes kaotas kõik, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere.
24. veebruaril 2022 pidi algama Putini kaua igatsetud triumf. Kremlis usuti, et Ukraina alistub nädalaga, maksimaalselt 10 päevaga, Kiiev langeb veel kiiremini ja “vennasrahvas” võtab Vene väed vastu lillede ning aplausiga. Tegelikkuses võtsid venelasi vastu Javelinid ja oma vabaduse eest võitlevad ukrainlased. Tänaseks on sõja algusest möödas 1306 päeva ja see arv ise on kõige selgem tunnistus, et kõik läks teisiti, kui Putin plaanis.
Vladimir Putin tahtis olla suur strateeg ja vallutaja, umbes selline ajalooline tegelane nagu Peeter Suur, kellega ta ennast meeleldi võrdleb. Päris elus jääb see kuvand Putinile ainult unistuseks. Kiire võit jäi tulemata, Ukraina jäi püsima ja kogu maailm nägi, et “tugevuselt teine armee maailmas” on tegelikult “teine armee Ukrainas”.
Tema suurim strateegiline möödalaskmine oli ukrainlaste alahindamine. Ta lootis, et rahvas murdub paari raketilöögi järel ja president Zelenskõi põgeneb. Läks vastupidi. Seal, kus Kreml tahtis venelaste ja ukrainlaste “igavest vennastumist”, sündis hoopis igavene vaen. Ükskõik, milliseid alasid Venemaa okupeerib, ükskõik kui kaua ta seal püsib – ukrainlased ei lepi vallutajatega ja okupandid ei saa end kunagi turvaliselt tunda. See pole enam pelgalt poliitika, vaid ukraina rahva DNAsse kodeeritud vastumeelsus.
Iroonilisel kombel kukkus läbi ka Putini suurim geopoliitiline eesmärk – hoida NATO Venemaast eemal. Venelased on ju alatasa rääkinud mingi puhvertsooni vajadusest enda ja Lääne vahel (seejuures pole nad kunagi täpsustanud, milleks tänapäeva sõjapidamise meetodite juures sellist puhvrit vaja oleks või kui suur see peaks olema). Mis juhtus tegelikult? Soome ja Rootsi liitusid alliansiga. Läänemeri, mida Moskva pidas oma mänguväljakuks, on nüüd sisuliselt NATO järv. Ka äsja initsieeritud NATO operatsioon Eastern Sentry ei ole paberharjutus, vaid igapäevane kaitsetöö, mille Venemaa ise esile kutsus. Kui eesmärk oli liitlasi hirmutada, siis tulemuseks oli hoopis NATO idapoolsete riikide kaitsevõime tugevdamine.
Jälle kord puutume kokku paradoksiga, mida venelased ei suuda ega taha mõista. NATO on kaitseallianss, mille laienemise ja ka tugevdamise ainuke põhjus on Venemaa agressiivsus ning ettearvamatus. NATO ei ole kunagi ohustanud Venemaad. Küll aga on paljud NATO liikmesriigid Venemaalt tulenevat ohtu omal nahal tunda saanud.
Kui veel mõni aasta tagasi leidus riike, kes pidasid Venemaad vajalikuks partneriks või vähemalt tasakaalustajaks, siis nüüdseks on hallid toonid kadunud ja pilt üsna mustvalge: Moskva on osa kurjuse teljest koos Iraani, Põhja-Korea ja paraku ka Hiinaga. Keegi ei armasta Venemaad – mõned kardavad, mõned kasutavad ära –, aga keegi ei armasta. Lääneriigid ei näe enam Putinis kavalat maletajat, vaid ettearvamatut despooti, kes võib rünnata igaüht. Just see ettearvamatus pani rootslased NATOsse astuma – mitte ainult hirm, vaid objektiivne ohuhinnang, et Moskva käitumine on irratsionaalne ja ettearvamatu.
Strateegiast sai tuim tilkumine
Putini käpik Dmitri Medvedev ärples Ukrainale kallaletungi eelõhtul sellega, et ega Lääs nagunii viitsi ega suuda mingeid püsivaid sanktsioone kehtestada. “Vinguvad natuke aega, kehtestavad mõned sanktsioonid ja unustavad need kiiresti. Kõik tahavad meiega äri ajada,” ütles ta. Tulemus on pehmelt öeldes teistsugune.
Näiteks nafta ekspordile kehtestatud sanktsioonidest mööda hiilimiseks loodud «varilaevastik» pidi olema Putini nutikas käik – pimedad tankerid, mis veavad naftat salamisi. Reaalsus on teistsugune: neid laevu peavad nüüd saatma venelaste sõjalaeavad ja lennukid. See, mis pidi olema odav ja nähtamatu skeem, on muutunud kulukaks ja silmatorkavaks. Iga päev kulub miljoneid selleks, et mõni naftatanker jõuaks sihtkohta. See pole strateegia, vaid tuim tilkumine – nagu sõelaga vee kandmine. Kas see on «suurriigi nutikus» või tohmakus, jääb igaühe otsustada.
Nagu ütles üks mu asjadega hästi kursis olev sõber, kui seda teemat arutasime: “Ega ma tegelikult ei tea, venelased on tihti pehmelt öeldes ka pohhuistliku suhtumisega.” Äkki ongi venelaste ja Putini strateegia parim kirjeldus väljend “pohhuism”? Või viisakamalt öeldes ja kuningas Louis XV tsiteerides: “Pärast mind tulgu või veeuputus”.
Traagiline on samas ka see, et Putin ei hävita mitte ainult Ukraina linnu ja inimelusid, vaid ka Venemaa enda tulevikku. Noored venelased näevad, kuidas nende võimalused maailmas kahanevad, kuidas sanktsioonid söövad majandust, kuidas “suurriigi” kuvand mureneb päev-päevalt. Putini pärand pole impeeriumi taassünd, vaid pikaks ajaks süvenev isolatsioon ja mahavisatud põlvkond.
Kui Putin alustas sõda, lootis ta endast ajalukku jätta pildi kui mehest, kes taastas Venemaa hiilguse. 1306 päeva hiljem on selge, et ta jääb ajalukku mehena, kes kaotas kõik.
NATO on Venemaale lähemal kui kunagi varem, Ukraina on ühtsem kui kunagi varem, lääneriigid on ühemõtteliselt tema vastu. Tema suure “strateegia” võtab päris hästi kokku Leon Aron raamatus “Ratsa tiigri seljas”. See pealkiri viitab hiina kõnekäänule, mis kirjeldab olukorda, millesse ratsanik on end asetanud. Edasi ratsutamine on enesetapp, tiigri seljast maha tulles sööb aga tiiger su lihtsalt ära. Mulle sobivad mõlemad variandid.