Igaüks meist võib vähemalt korra elu jooksul osutuda pärijaks, kuid oma maise vara pärandajaks saame ükskord kindlasti.
Seetõttu võib vaid imestada, kui vaikimisi on avalikkus seni pealt vaadanud riigikogus juba esimese lugemise läbinud uue pärimisseaduse menetlemist. Muudab ju eelnõu tõepoolest täpsustamist vajavate küsimuste hulgas tuntavalt ka meil senikehtivaid pärimispõhimõtteid üldiselt.
Kaks pärimissüsteemi
Juba Rooma õiguse aegadest peale on valitsenud kindel põhimõte: vara pärija võib pärast pärandaja surma ise otsustada, kas ta soovib seda pärida või mitte. Kellelegi ei saa pärandi kaudu vastu tahtmist peale suruda siit ilmast lahkunu võlga või varanatukest.
Sellest tulenevalt eristatakse maailmas pärandi vastuvõtmisel põhimõtteliselt kahte süsteemi:
a) pärandaja surmaga tekib isikul õigus saada pärijaks ning ta peab seda soovi kas otsesel või kaudsel viisil väljendama. Näiteks asuma pärandaja vara valdama või minema notari juurde ja teatama, et soovib olla pärija. Vastasel korral kaotab isik õiguse pärida. Seda nimetatakse pärandi vastuvõtusüsteemiks.
b) iseeneslik ehk pärandist loobumise süsteem, milles alati eeldatakse, et isik soovib pärida, ning tema tegevusetuse ehk vaikimise korral loetakse ta pärijaks. Pärandist loobumiseks peab pärija aga asuma aktiivselt tegutsema. Näiteks teatama ametlikult notarile, et ta ei taha olla pärija.
Võib märkida, et Euroopa riikides on kasutusel eri süsteemid. Traditsiooniliselt põhineb igas riigis pärandi omandamise erinev võimalus seadusel ja põlvest põlve edasiantud sellekohasel teadmisel.
Sõltumata riigikorrast on Eesti territooriumil üle 150 aasta kehtinud pärandi vastuvõtusüsteem.
Võib olla kindel, et meie inimeste argiteadvusse on kindlalt juurdunud arusaam – pärija on see, kes aktiivselt tegutseb ja oma pärimissoovist ka teistele märku annab.
Vähe sellest, notarid räägivad, et nende poole pöördujate seas on ikka veel isikuid, kes pärimistunnistust soovides viitavad mingile müstilisele kuuele kuule. (Olgu märgitud, et tegelikult oli see pooleaastane tähtaeg viimati Nõukogude ajal kehtinud seaduses!)
Seepärast ongi väga kummastav uues pärimisseaduses esitatud põhimõte, et see isik, kes pärast pärandaja surma pärandvara suhtes mingit huvi üles ei näita, ongi tegelikult õige pärija. Aga seda just eelnõu teebki, kui asendab senise pärandi aktiivse vastuvõtmise hoopis pärandist loobumise süsteemiga.
Poolt- ja vastuargumendid
Kindlasti tekib küsimus, mis võib olla sellise printsipiaalse muudatuse põhjuseks? Eelnõu autorite esinemistest ja vastavast seletuskirjast võime leida järgmised põhjendused.
Esiteks, uus süsteem muutvat pärimise lihtsamaks – tekib automaatne omanikuks saamine. Tegelikult muudab see pärimisasja ajamise hoopis keerulisemaks:
a) igas vähegi keerukamas pärimisasjas on esindatud ka nn ükskõiksed pärijad – need, kelle pärandiosa on liiga väike (näiteks mõni sajandik või kümnendik pärandvarast) ja kes pole huvitatud asjaajamisest. Vana süsteemi puhul ei tulnud nad lihtsalt välja, aga uue süsteemi puhul tähendaks see esmalt kohtuasja. Selles tuleb kõigi võimalike pärijate otsimiseks mineva aja tõttu esmalt määrata pärandvara hooldaja. Edasi aga kõigi nende pärijate suurt lunimist, et tulgu nad ikka notari juurde oma «ei» ütlema. On selge, et kogu sellest asjaajamisest võidavad eelkõige pärimisasju ajavad juristid.
b) tekib kurikuulus killustumise probleem. Praegu on meil näiteks kolmanda järjekorra pärimise puhul pärijate arv ca kuus-seitse sugulast, kes ka ise pärandajat vahetult tundsid. Uue süsteemi korral tähendaks see lisaks kümmekonda isikut, kus mõni oleks pärija vast ehk sajandikosaga. Pärimisasjad hakkaksid venima – kui leitakse kõik pärijad ja nende osad saab välja mõõdetud, lahkub siit ilmast jälle mõni ja kogu protseduur algab algusest…
c) ega uuele süsteemile üleminek ei kaota pikkadeks aastateks käibelt ka vana pärimissüsteemi. Edaspidi oleks seega vaja kõrvuti rakendada eri pärimissüsteeme ja seda võib-olla isegi samas pärimisasjas. Esialgse pärandaja tagant pärijad ei ole ise igavesed ja mõni võib neist omakorda pärandajaks muutuda uutele pärijatele, hoolimata sellest et esimene pärimisasi veel pooleli. Pärimisasjades tuleb rakendada seadust, mis kehtib pärandaja surma hetkel. Iga kergekäeline pärimisseaduse muutus suurendab aga veelgi kõiges selles juba valitsevat keerukust.
Peremehetu pärand
Teiseks, uus süsteem kaotavat formalismi. Tegelikult on see illusioon, et kohe pärandi avanemisel on teada, kes on pärandajale kuulunud vara uus pärijast omanik. Ka uue süsteemi puhul jääb pärandaja surma ja pärijate selgumiseni mingi ajavahemik, mil pärand on nii-öelda peremehetu. Ja ka uue süsteemi puhul peab pärija pärandi oma nimele vormistamiseks või kaaspärijatega jagamiseks ikkagi korduvalt notari poole pöörduma.
Kolmandaks tagavat uus seadus paremini pärandvara säilimise. Tegelikult ei ole see ka praegu oluline probleem. Kui pärand on surnud isiku nimel, siis sellega enamasti midagi ette võtta ei saa. Küll on aga eelnõus ette nähtud uus võimalus, et kui pärijad ei ole selgunud kuue kuu jooksul pärandi avanemisest või kui pärandi vastuvõtja ei ole seda kuue kuu jooksul asunud valitsema, võib pärandi hooldaja kogu selle pärandvara müüa ja raha hoiustada. Tundub, et see säte võib küll minna vastuollu põhiseaduses toodud pärimisõiguse garantiiga.
Neljandaks toovat uus kord kaasa parema võlausaldajate kaitse. Tegelikult on aga võlausaldajal kindlasti kergem oma nõudeid esitada ja neid reguleerida isikutega, kes pärandvara suhtes oma õigusi ja kohustusi aktiivselt teostavad. Vastupidi eelnõu väljatöötajate arvamusele võivad just uue süsteemi puhul võlausaldajate nõuded jääda pikemaks ajaks seisma, kui on tegemist äraolevate pärijatega ja asjas on vajalik kohtulik menetlus (seada hooldus, tunnistada äraolija surnuks, vms).
Ka praeguse seaduse alusel ei pea pärandaja vastu nõuet omav võlausaldaja ootama pärandi vastuvõtmist pärijatelt, vaid tal on õigus pöörduda oma nõudega otse kohtu poole. Aga kui soovitakse anda võlausaldajale veel õigust juurde, võib teha lihtsa seadusemuudatuse, et pärimistunnistuse avaldust võib lisaks pärijale või annakusaajale esitada notarile ka võlausaldaja.
Viiendaks, uus seadus peaks aitama vältida pärijate kiusatust mõni pärija maha salata. Tuleb tunnistada, et teatud jume sel väitel on. Aga tegelikult ei saa ka uus süsteem välistada võimalust, et mõni kaaspärija maha vaikitakse, pärand omastatakse või realiseeritakse.
Ka uue süsteemi puhul saavad reaalselt pärandi kätte ikkagi need, kes pärima tulevad. Ja miski ei kohusta teistel pärijatel otsida eemalolijat, kui ehk see, et ta võib ka kümne aasta pärast tulla ja oma osa välja nõuda. Niikaua kuni pole ülemaailmset kõiki isikuid, nende sugulussuhteid ja kõiki testamente hõlmavat andmebaasi, jääb alati oht, et mõni pärija pärijate ringist ikkagi välja jääb.
Seadus ja vajadus
Kuuendaks öeldakse põhjendusena, et kohtupraktika on pärandi ennistamistaotluste rahuldamisel suhteliselt range, tihti ei loeta ennistamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks isegi seda, et pärija ei ole teadlik pärandi avanemisest ja vastuvõtmise tähtaegadest. Tegelikult on see väide sügavalt ekslik.
Viimastel aastatel ei ole minu teada kümmekonna pärandi vastuvõtmise kohtuasjas olnud ühtegi juhtu, kus nõue oleks jäänud rahuldamata. Aga oht, et pärandist mitteteadmist kohtus ei arvestata, oleks kõrvaldatav lihtsa seadusemuudatusega. Tuleb selgelt öelda, et pärimistähtaja pikendavateks mõjuvateks põhjusteks on kindlasti ka a) mitteteadmine tähtajast või pärandist; b) kui kaaspärijad esitavad notarile valesid andmeid.
Ja lõpuks lubab uus seadus ka kehtivat ebamõistlikult pikka kümneaastast loobumistähtaega lühendada. Tegelikult ei tulene see tähtaeg aga sugugi meil kehtiva pärandi vastuvõtusüsteemi olemusest, vaid praeguse pärimisseaduse üldisest möödalaskmisest. Selle võimaliku vea parandamiseks on ka lihtsamaid võimalusi kui kogu süsteemi muutmine. Näiteks Lätis on see pärandi vastuvõtmise tähtaeg üks aasta ka sellise vastuvõtusüsteemi puhul, nagu meil praegu kehtib.
Seega ei taga kumbki pärimissüsteem kiiret selgust, kes on pärijad ja kes on kohustatud hoolitsema pärandvara säilimise eest. Samuti ei kindlusta kumbki, et pärandi üleminek uutele omanikele oleks kiirelt vormistatud ja üldsusele teada. Küll oleks aga lihtsam ja tavakodanikule mõistetavam, kui praegust pärimisseadust muudetaks ja täiendataks üksikute sätete lõikes, lähtudes praktilistest vajadustest. Segadust tekiks siis tulevikus palju vähem.