Väino Linde: Armeenia muutub visalt (Nädaline)

Mu äratundmisroom oli suur, kui proovisin Jerevani tänavamüüjalt ostetud kohalikku koorejäätist. Täpselt seesa­ma mõnus vahune maitse na­gu neil jäätistel, mida sai lap­sepõlves mõneteist kopika eest ostetud. Samas tundus küllasest kaljatsisternist pä­rit jook aga imalmagus ja võõrastav.

Ilutulestik parlamendivali­miste puhul

Koos kolleeg Mart Nutiga jälgisime Euroopa Koostöö ja Julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) rahvusvaheliste vaat­lejatena Armeenias 12. mail toimunud parlamendivalimi­si. Uue seaduse alusel valiti saadikuid esimest korda viieks aastaks, parlament ise koosneb 131 liikmest. Väärib märkimist, et Armeenia riigi arengut iseloomustab veel faas, kus valitseb parteide paljusus. Tundus, et iga en­dast lugupidav ärimees või võimu taotlev klann on seal valmis moodustama oma erakonna. Seetõttu polegi imeks panna, et seekordsel parlamendi valimisel osales kokku 22 erinevat parteid ja üks valimisblokk.

Ettearvatult saavutasid va­limisvõidu ja üle poole kogu valimishäältest praegused kolm valitsusparteid. Suu­rim, peaminister Serz Sarkisjani juhitav Vabariiklik Par­tei, sai koguni 33protsendilise toetuse. Valitsusjuht rõõ­mustas selle üle nii väga, et kui 13. mai õhtul kella 8 paiku esialgsed valimistule­mused teatavaks said, lasi ta kohe Jerevanis hiigelsuure tulevärgi kor­ raldada, mal­damata ära oodata isegi pimeduse saabumist. Seepärast oli ka neid jerevanlasi, kes päiksevalguse tõttu ei näinud rakette, kuid kuuldes tuge­vaid pauke arvasid, et rahuaeg on lõppemas. Saluudi põhjust teada saades võisime ümberringi näha nii kaukaaslastele omaseid ülirõõmsaid nägusid kui ka vihaseid kodanikke, kes tänaval avalikult maha sülgasid.

Mingeid erilisi rikkumisi, veel vähem hääletussedelite või protokollide võltsimisi, me valimistepäeval ei tu­vastanud. Ja ega seda ei ol­nud võimul olevatel parteidel vajadus tehagi. Kõik oli juba varem läbi valijatele suuna­tud tugeva ajupesu nii­gi otsustatud. Vaatamata va­limisseaduse nõudele, et kõik saadikukandidaadid peavad saama enda seisukohtade tutvustamiseks ühepalju eetriaega televisioonis ja raa­dios ning võrdse mahu esine­da ajakirjanduses, ületasid võimuerakonnad selles osas teisi lausa mitmekordselt. See oli ka põhjus, mispärast OSCE hindas valimisi vaid üldplaanis demokraatli­keks.

Üldine vali­misaktiivsus oli Armeenias 60 protsenti, mida võib pi­dada päris heaks numb­riks ning ka tegelikkusele vastavaks. Nägin, kuidas mitmes mägi­külas olid ini­mesed veel keskpäevalgi mit­mekümne kaupa valimis­jaoskonna ukse ees troppis ja lausa ootasid, et hääletada. Loomulikult pidas seal kor­da siis miilits, kes valijaid jaokaupa sisse lubas ning tekkinud lärmi vaigistas. Meie jaoks oli võimuesindaja selline sekkumine pühasse valimisprotseduuri pisut võõras, kuid Armeenia sea­dustega kooskõlas.

Kontrastid vana ja uue vahel

Muidugi ei ole ka Armeenial tervikuna praegu kerge. Erastamis- ja finantsreformid on alles paaril viimasel aastal hakanud mingeid tulemusi andma. Maailmapankade finantssüstid on läinud pea­miselt ühiskondlike hoonete parandamiseks ja sot­siaalküsimuste lahendami­seks, eriti maapiirkondades. Sel aastal valmis 141 kilomeetri – pikkune Armeenia-Iraani vaheline maagaasi­juhe. Keskmine ametlik kuupalk on Armeenias 1700 meie krooni, kuid tegelikkuses siiski mõnevõrra suurem, sest paljuski on kasutuses ümbrikutasud. Meile väideti, et ametlik tööpuudus on kuni kolmkümmend protsenti töövõimelisest elanikkon­nast. Pensionid on ääretult väikesed. Seepärast pole ka imekspandav, et palju vanu inimesi kasutab linnades ära peaaegu iga võimalust raha kerjamiseks. Maal saadakse oma põhitoidus kätte eelkõige aiast ja loomapidamisest. Harjumatu oli näha, et kui lambaid karjatatakse mägedes nagu kord ja kohus, siis väikeasulates hulguvad sead ja vahel ka veised teede ääres omapead vabalt ringi.

Kasutatavad automargid on Armeenias ääretult kont­rastsed. Keskklassi moeautoks on kujunenud just valget värvi Niva. Samas võib Jere­vani kesklinnas igal sammul kohata ka mitmemiljonilise hinnaga Euroopa ja Jaa­pani sõiduau­tosid. Ühis­kondlike sõi­dukitena kasutatakse aga hoopis va­naraua väljanägemisega nõukogude­aegseid Läti R A F -busse. Maa­rajoonides ka­sutatavad Volgad ja Villi­sed kuuluk­sid meil juba ammu uuniku­mide klassi. Tundus, et teeremonti teostati paljudes kohtades ilmselt viimati Breznevi ajal, nii augulised olid need. Armeenial on NATOga head partnerlus­suhted ja kohustusliku sõduriteenistuse tähtaeg kaks aastat. Vaatamata sellele valvavad aga Türgi ja Iraani­ga külgnevat riigipiiri hoopis Vene sõjaväelased. Üldse on Armeenial suhted Venemaa­ga väga head. Seal käiakse lennukitäite kaupa tööl, sealt tulevad ka olulisemad stra­teegilised kaubad ja tehnika. Isegi kaukaaslastele üldiselt omane veinitraditsioon on kahjuks asendumas valge vii­na ja õlle pruukimisega. Veel on Moskva paljudele armeen­lastele lausa Metropoli kehastus, kust peale raha tuleb ka head vaimutoitu. Näiteks päriti ühelt mu Vilniuse kol­leegilt otsesõnu, et Eestis on teatavasti kõik elanikud fašistid, aga kui palju neid ar­vuliselt Leedus on.

Ametlikult on Armeenia rii­gipiir Türgiga suletud ja poli­itilisi suhted ei ole. Samas on jõukamate armeenlaste len­nureisid Türgi kuurortidesse igapäevane asija lubatud. Ise­gi kõik poekesed ja turud kubisevad odavatest Türgi kaupadest, mida mingil seleta­matul moel siiski riiki sisse tuuakse.

Raske ajalugu

Armeenia on iidse kultuuri­looga kristlik maa, mida on sajandite jooksul vallutanud nii Aleksander Suur kui ka roomlased, nii mongolid kui ka türklased, venelastest rää­kimata. Siiski on armeenla­sed suutnud säilitada oma identiteedi ja kultuuri. Olulist rolli mängib selles juba nel­jandal sajandil pKr loodud eriline Armeenia tähestik. Ammumöödunud aegade hin­gust võis tunda mõnegi häs­tisäilinud tuhandeaastase mungakloostri või väikese mägikiriku võlvide all.