Hanno Pevkur, riigikogu liige
Enne kriisi, 13. jaanuaril tulid Reformierakonna fraktsiooni liikmed ja sotsiaaldemokraadid välja eelnõuga muuta 1. juuni, lastekaitsepäev, lipupäevaks. Mõte ei ole ju ammu uus, aga aasta alguses pidasime mõistlikuks ka vastav eelnõu sisse anda.
See on lihtne eelnõu, mis suures pildis omab sümboolset tähtsust, näitamaks riiklikult, et lapsed on olulised. Eelnõu esimene lugemine komisjonis sai tehtud, suurde saaligi aruteluks saadetud, kuigi koalitsiooni otsus oli eelnõud mitte toetada. Vahele tuli aga eriolukord, kus kõik eelnõud võeti päevakorrast välja, et mitte korraldada suuri kogunemisi. Seega suures saalis jäi arutelu olemata. Me olime sellega nõus, sest eriolukorra ajal tundus imelik hakata arutlema lipupäevade üle.
Nüüd liigub elu jälle oma tavapärastesse rööbastesse ja eelnõud pidid olema arutelul suures saalis. Aga oh imet — põhiseaduskomisjoni laekus täpselt samasisuline eelnõu ning tutvustama saabus seda sotsiaalminister Tanel Kiik! Valitsus, kes opositsiooni eelnõusid ei toetanud, on nüüd siis samuti jõudnud arusaamisele, et lastekaitsepäev võiks olla lipupäev. Aga loomulikult, kui opositsioonil on häid mõtteid, siis tuleb need maha hääletada ja esitads ise sama eelnõu valitsuse nime alt. Siis saab rahvamassidele öelda, et „meie tegime“.
See näitab, et valitsus kardab opositsiooni niivõrd, et isegi nii “süütut” opositsiooni ettepanekut ei saa toetada. Valimised on kaugel ja võib kindel olla, et pole selleks ajaks kellelgi enam meeles, kes selle algatusega välja tuli. Samuti olen enam kui kindel, et lipupäeva põhjal ei hakka keegi oma poliitilist eelistust tegema. Küll aga näitab see valitsuse poliitilist kultuuri.
Asja teeb eriti kurioosseks see, et nimetatud pühade ja tähtpäevade seaduse eelnõu on valitsus arutanud 26. märtsi istungil. Kui mäletate, siis see oli aeg, kus ei olnud kaitsevahendeid, kus ajad olid jätkuvalt ärevad ja kus haigete hulk kasvas.
Kõik ajalehed olid täis artikleid selle kohta, kuidas kaitsevahendeid ei ole ja riik ei suuda neid hankida või hanked nurjuvad või on ebakvaliteetsed. Selle kõige keskel tegeles valitsus tervise valdkonna eest vastutava ministri juhtimisel oma istungil hoopis sellega, et igal juhul püüda opositsiooni algatust enda omaks teha. Samal ajal rääkis peaminister erakondade ülesest koostööst ja konsensuse otsimisest. Teod räägivad kahjuks sootuks muud.
Asja puändina läks koalitsioon Riigikogu suures saalis nii väiklaseks, et ei olnud nõus Reformierakonna ja sotside ettepanekuid arutama enne valitsuse eelnõud, mis oleks olnud igati loogiline, sest valitsue eelnõu laekus Riigikokku pea kolm kuud hiljem. Ikka selleks, et saaks “oma” eelnõu heaks kiita viis minutit enne opositsiooni samasisulist eelnõud. Nii palju siis erakondade ülesest koostööst ja konsensusest.
Väikluse meistriklass was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.