Ukraina vabastamiseks on vaja rohkem lääneriikide printsipiaalsust.
Mitmenädalaste vaidluste tulemusel jõudsid ELi liikmesriigid lõpuks kokkuleppele, et piiratakse nafta importi Venemaalt. Võib öelda, et parem pool muna kui tühi koor ning loodetavasti see otsus hakkab õige pea vähendama ka Venemaa tegelikke tulusid, millega Ukraina-vastast agressiooni rahastada.
Ometi ilmestab see Ülemkogu otsus tegelikke meeleolusid Euroopa riigijuhtide seas. Ja see meeleolu pole nii printsipiaalne, kui agressori ohjeldamiseks ja alistamiseks vaja oleks.
Mäletame kõik neid suuri avaldusi pärast sõja uue laine puhkemist 24. veebruaril, kui EL-i juhid lubasid Venemaa rahvusvahelisest pangandusest ehk nn Swift süsteemist ära lõigata ning tõsiseid sanktsioonid kehtestada, mis Venemaal sõjapidamise isu ära võtavad. Tegelikkus on kahjuks olnud palju tagasihoidlikum. Ukraina-vastase agressiooni uus laine on kestnud üle kolme kuu ning ikka on paljud olulised Vene pangad rahvusvahelises võrgustikus. Sberbanki kohta tehti piirangute otsus alles eile. Samas näiteks Gazprombank, mille kaudu liigub raha ka sõja rahastamiseks, on ikka veel piirangute alt väljas. Nagu ka mitmed teised pangad.
Energiakandjate hind aina tõuseb
Kõige suurem raha liigub Venemaale nafta- ja gaasimüügist ning need hinnad on pidevalt tõusnud. Naftaimpordi piiramise osas jõuti mingile kokkuleppele alles eile, kuid sellegi otsuse tegelik jõustumine võtab aega ning Ungarisse, Slovakkiasse ja Tšehhi voolab Vene nafta ikka edasi. Ka pole välistatud võimalus, et Vene nafta jõuab EL-i riikidesse kolmandate riikide kaudu.
Gaasiimpordi piiramiseni pole aga üldse veel jõutudki. Seega annavad EL ja liikmesriigid Ukrainale küll relvaabi, kuid teiselt poolt liiguvad kordades suuremad rahasummad Venemaale ning aitavad Venemaal agressiooni rahastada.
See on praegune pragmaatiline reaalsus, kus mitmed ELi riigid ei soovi agressorriigi suhtes teha otsuseid, mis tekitavad mingit ebamugavust ka otsustajatele. Kolm kuud on olnud otseselt aega oma energiavarustust ümber korraldada, kuid mitmed riigid, näiteks Ungari, pole ses osas kõrt kõrre peale pannud, sest teavad, et ilma nende nõusolekuta pole võimalik Venemaa suhtes mingeid piiranguid otsustada. Rääkimata sellest, et ELi energiapoliitika põhimõtted, mis nägid ette energiavarustuse vähendamist Venemaast, otsustati juba ligi 10 aastat tagasi, kuid keegi pole neid täita suvatsenud.
Venemaa-vastaste piirangute auklikkust saaks kompenseerida mingil määral Ukrainale stabiilse ja suuremahulise relvaabi andmisega. Praeguses faasis peab see olema kaitserelvastuse kõrval ka tõsine ründerelvastus, mis aitaks okupante riigist välja suruda. Ometi läheb ka stabiilse relvaabi andmine üle kivide ja kändude, sest olemas on ka meeleolud, et ulatuslik relvaabi pikendab sõda ning see omakorda suurendab majanduslikku kahju ka lääneriikidele.
Hitleriga ka oleks nii käitutud?
Seega see, millest puudu jääb, on printsipiaalsus, et agressor tuleb Ukrainast igal juhul välja lüüa, vastasel korral säilivad kogu Euroopale julgeolekuriskid, rääkimata rahvusvahelise õiguse kaitsetusest. Kas keegi kujutaks ette, et näiteks pärast Teist maailmasõda, kui Hitler oleks ikka Saksamaal võimule jäänud, oleksid lääneriigid pöördunud tagasi tavaliste, igapäevaste suhete juurde natsi-Saksamaaga. Ilmselt mitte. Siis saadi aru, et rahu kindlustamiseks peab Saksamaa põhjalikult muutuma. Paraku tänase agressor-Venemaaga sellist suhtumist napib.
Ja veel üks kiireloomuline praktiline asi – EL-i liikmesriikide pikk vaidlus Venemaalt naftaostu piirangute üle, aga ka mitmed varasemad juhtumid, on tõestanud vajadust muuta praegust sanktsioonide kehtestamise korda. Praegune EL-i riikide konsensusnõue võimaldabki Ungaril või mõnel muul blokeerida kogu EL-i tegevus Venemaa suunal ja Ukraina abistamisel. Ukrainlased kannatavad ning EL-i välispoliitika kaotab oma nägu.
Inimõigusi ja rahvusvahelist õigust kaitsvates otsustes, seal hulgas sanktsioonide kehtestamise puhul oleks tark lõpuks loobuda konsensusnõudest ning minna üle kvalifitseeritud häälteenamusele, mida mitmes muus valdkonnas otsuste tegemisel kasutatakse. See välistaks võimaluse, et üks või paar liikmesriiki peatavad kõigi ülejäänud riikide tahte teostamise agressori pidurdamisel. Iga päev kõhklusi ja viivitamist Venemaa survestamisel ning Ukraina abistamisel tähendab uusi kaotatud inimelusid ning kasvavat riski Euroopa julgeolekule.