Kõigepealt tuleb kaks aastat üleminekuaega, mil senised toetusmeetmed jätkuvad, kuid summad nende elluviimiseks võetakse juba uue perioodi rahakotist.
Neid ridu panin kirja Brüsselis põllumajanduse ja kalanduse nõukogus, kus parasjagu tehti jõupingutusi jõuda kokkuleppele Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformipaketis. Selle nimel on aktiivsed läbirääkimised käinud mitu aastat ja protsess on näidanud, kui keeruline on kompromisside otsimise kunst. Otsustamine käib ju poliitikate üle, mis otsesemalt või kaudsemalt mõjutab sadu miljoneid Euroopa Liidu kodanikke.
Samal ajal oleme Eestis juba pikemat aega teinud ettevalmistusi kõige selle rakendamiseks siseriiklikult. Üks suur ühine nimetaja neil reformiaruteludel Euroopas ja Eestis on eelseisev rohe- ja digipööre. Ühtpidi on see suur väljakutse meie põllumajandus- ja toidusektorile ning laiemalt maapiirkonnale. Kuid juhul, kui teeme õigeid valikuid, võib see kõik saada ka meie edulooks.
Siht silme ees
Natuke enam kui kuu aega tagasi kiitsime valitsuses heaks põllumajanduse ja kalanduse valdkondliku arengukava aastani 2030. See on dokument, mis seab järgmiseks kümneks aastaks suunad põllumajanduses, toidutootmises, kalanduses, aga ka maapiirkondade arengule. Tegu on ministeeriumi ja kõigi valdkonnas ning sektoris toimetavate organisatsioonide ja aktiivsete huviliste ühise ja pikaajalise koostöö tulemusega.
Seadsime põllumajanduse ja kalanduse arengukavas visiooniks, et Eesti toit on hinnatud ja maal on hea elada, ning eesmärgiks, et Eesti toit oleks eelistatud, elukeskkond ja elurikkus hoitud, toidusektori ettevõtted oleksid edukad ning maa- ja rannakogukonnad elujõulised.
ELi ühine põllumajanduspoliitika on üks oluline tööriist, mis peab oma võimaluste, sh eelarvega, aitama meil Eesti valdkondliku arengukava eesmärgid saavutada. Seega on arengukava meile omamoodi kompassiks, kui peame arutelusid ja otsime kokkuleppeid, kuidas ÜPP vahendid järgmiseks seitsmeks aastaks Eesti maaeluvaldkonna arengus tööle panna.
Kaks miljardit eurot
Ühise põllumajanduspoliitika vahendite kasutamiseks koostab iga liikmesriik ÜPP strateegiakava, mida oleme juba mitu aastat siseriiklikult ette valmistanud. Strateegiakava hõlmab edaspidi nii otsetoetusi (I sammas) kui ka maaelutoetusi (II sammas). Strateegiakava dokumendina on sarnane hetkel kehtiva maaelu arengukavaga, aga samas selge samm edasi tervikliku põllumajanduspoliitika suunas.
Kuna ühise põllumajanduspoliitika reformi arutelud Euroopa Liidu tasandil on planeeritust kauem aega võtnud, siis enne, kui jõuame uue ÜPP rakendamiseni, ootab meid kaks aastat üleminekuperioodi. Kõigi sektoris tegutsejate jaoks tähendab see eelkõige seda, et senised toetusmeetmed jätkuvad, kuid vahendid nende elluviimiseks tulevad uue perioodi rahakotist.
Üleminekuperioodil on meil kasutada 383 miljonit eurot otsetoetuste ja 258 miljonit maaelutoetuste maksmiseks. Sellele järgneval perioodil ehk 2023–2027 on meil kasutada üks miljard eurot otsetoetusteks ja 440 miljonit eurot maaelutoetusteks.
Seega kokku on meil järgneva seitsme aasta jooksul põllumajandus- ja toidusektori ning maapiirkonna arendamiseks läbi ühise põllumajanduspoliitika kasutada ligikaudu kahe miljardi euro ulatuses Euroopa Liidu vahendeid.
Ühtpidi on see ligi kahe miljardi eurone pakett väga märkimisväärne summa, mis annab meile palju võimalusi. Samas teame, et arvestades eesseisvaid väljakutseid, on teatud valdkondade rahastamisvajadused oluliselt suuremad. Nendes diskussioonides ei tohiks me ka ära unustada, miks ühine põllumajanduspoliitika on ellu kutsutud.
Kuigi põllumajandus- ja toidutootmine on järjest mitmetahulisem ning maapiirkondade heaolu on selle lahutamatu osa, siis olgem realistid: põllumajanduspoliitika ei lahenda kaugeltki kõiki probleeme, mis algavad pärast asula märgi lõppu linnapiirilt.
Oleme juba sektori ette ka toonud ettepaneku, kuidas ühise põllumajanduspoliitika järgmise perioodi vahendid võiks põllumajandus-, toidusektori ja maapiirkonna arengu vankri ette rakendada. Seda tehes oleme püüdnud leida tasakaalu erinevate vajaduste, prioriteetide ja ülesannete ees, mis meid lähiaastatel ees ootavad. See tasakaal peab tagama, et meie põllumajandus-, toidu- ja muud maaettevõtted on edukad, keskkond on hoitud ning kohalikud kogukonnad ja maapiirkonnad elujõulised.
Selleks on suur osa uue eelarveperioodi ÜPP vahenditest suunatud põllumajandustootjate elujõulisuse ning keskkonnaga seotud väljakutsetega tegelemiseks. Väiksem osa eelarvest on kavas suunata maapiirkonna arenguks, konkurentsivõime suurendamiseks, ühiskonna nõudlusele vastavuse suurendamiseks põllumajandussektoris, põlvkondade vahetusele põllumajanduses, sektori kaasajastamiseks teadmussiirde ja innovatsiooni abil ning põllumajandustootjate positsiooni parandamiseks väärtusahelas (täpsemaid arve vt jooniselt).
Toidu tootmine ja keskkond
Eesti jaoks on oluline, et suudaksime end ise võimalikult mitmekesiselt põhitoiduainetega varustada. See tagab meie inimestele toidu järjepideva ja kindla kättesaadavuse igas eluolukorras. Kui oluline on kodumaine toidutootmine ja selle toimepidevus ning kui haprad on tarneahelad, saime meeldetuletuse COVID-19 epideemia puhkedes, mil võisime toidupoodides ajutiselt kohata tühje kaubalette. See oli olukord, mida viimati mäletame ühest eelmisest riigikorrast. Eesmärgiks peaks olema, et meie toidutootmine ja selle eri lülid on nii eraldi kui koos nii tugevad, et me sellist vaatepilti enam nägema ei peaks.
Arvestades kõikumisi turgudel, tuleb luua piisavalt võimalusi kriisidega toimetulekuks, mille üleelamiseks on vajalik toidu olemasolu. Selleks peavad aga põllumajandus- ja kalandussektor olema valmis järjest uuteks arenguteks ja proovikivideks.
Viimastel kümnenditel on ülemaailmselt toimunud soojenemine ja sagenenud äärmuslikud ilmastikuolud, mis avaldavad põllumajanduslikule tootmisele otsest mõju. Hea ilma korral koristame rekordsaake, pikkade vihma- või põuaperioodide tõttu tuleb aga sektorile ulatada abikäsi. Suuremaid muutusi lükkavad tagant veel ka inimeste kasvavad sissetulekud, uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, keskkonnahoid ja loodusressursside jätkusuutlikum kasutamine. Samuti energiaküsimused, tarbijate hoiakute ja eelistuste kiire muutumine, kaubanduse liberaliseerimine ja linnastumine. Seni on Eesti tootjad selle kõigega edukalt hakkama saanud.
Et me oleksime nende arengute eestvedajad, on Euroopa Liidu tasandil vastu võetud ELi roheline kokkulepe, „Talust taldrikule“ strateegia ja elurikkuse strateegia. Kõik need dokumendid toovad kaasa terve rea uusi ülesandeid, kaugema eesmärgiga, et Euroopa toidutootmine muutuks globaalselt jätkusuutliku toidutootmise standardiks. Me ei saa nendes protsessides jääda passiivse pealtvaataja rolli.
Ühine põllumajanduspoliitika annab meile selleks võimaluse, aga siit edasi on juba meie endi kätes, kui tarku, jätkusuutlikke ja tulevikku vaatavaid valikuid me teeme. Meie roll on luua keskkond, milles põllumajandusega seotud valdkondades tegutsevad inimesed ja ettevõtted saavad olla edukad. Selleks tuleb pidevalt otsida kompromisse ja ühisosa.