OLEME viimastel nädalatel saanud lugeda sellest, et meie seakasvatajad on tegevust lõpetamas. Et hädas on ka kõige suuremad turuosalised ja toetused jõuavad sinna, kuhu need jõudma ei peaks. Mis oleks, kui jätaksime kõrvale meie põllumajanduse igipõlised, iga sektori sisesed Andreste ja Pearude kaikavedamised ning mõtleksime koos, mida me saame teha, et meie seakasvatus püsiks ja kodumaine liha meie laualt ei kaoks?
Seakasvatussektor on raskustes. Kuigi sealiha hinnad näitavad stabiliseerumise märke, on see üks vähestest sektoritest, kus hinnad püsivad tunduvalt madalamal, kui olid enne COVID-19 pandeemiat. Seda mõjutab üleilmsetel turgudel valitsev ebasoodne olukord, mille tõttu sealiha pakkumine Euroopa turul on suur. Samuti on seakasvatus üks enim sisseostetavast söödast ja selle hinnast mõjutatud sektoreid – sööda hind moodustab enam kui poole seakasvatuse kuludest. Arvestades, et teravilja hinnad püsivad kõrgel ja lisaks on kasvanud muud kulud, eelkõige energia hinnad, on sektori jätkusuutlikkus ja sissetulekud väga suure surve all.
ARMASTAME ennast võrrelda kas naabrite või Euroopa ametivendadega. Tuleb tõdeda, et meie sealihasektor on mitmeti omanäoline. Eristume selle poolest, et suurel osal meie seakasvatajatest pole maad. Seetõttu pole ka juurdepääsu mitmele toetusmeetmele – väga suur osa põllumajandustoetustest makstakse teatavasti pindalapõhiselt. Sellest hoolimata ei saa öelda, et meie seakasvatajad oleksid võrreldes Euroopa keskmisega kuidagi vähem toetatud. Lisaks paistame silma selle poolest, et meie seakasvataja on üldjuhul seakasvatusele spetsialiseerunud ega pea selle kõrval muid loomi. See kokku tähendab, et puudub ressurss oma sööda tootmiseks ja sööda hinna mõjutamiseks ning et oleme sõltuvad ühest sektorist ja puuduvad riskide maandamise võimalused. Arvestades, kui palju sõltume üleilmsetel turgudel toimuvast, tekib küsimus, mis võimalused on üldse ellu jääda.
Seakasvatajate mure homse pärast on igati mõistetav. Selle mure lahendamine põhineb kolmel sambal: seakasvatajal, tarbijal ja riigil. Igaühel neist on oma roll, kuid kõige kandvam roll on seakasvatajal endal. Riik on sektorit aidanud ja teeb seda ka edaspidi. Oleme viimase pisut enam kui poole aasta jooksul andnud seakasvatajatele kaks korda erakorralist toetust ning hiljuti jõudis nendeni eelmise aasta loomade heaolu toetus. Need summad küündivad kokku ligikaudu üheksa miljoni euroni. Lükkan siinkohal ümber ka ühe müüdi. Neid toetusi on saanud kõik turuosalised, sõltumata sellest, kui suured või väikesed nad on, millisesse ühingusse nad kuuluvad või millise kapitaliga toimetavad. Samas on selge, et riik ei saa sekkuda seakasvatajate tegevusvaldkonda sel määral, et võtab äritegevuse riskid lõpuni enda kanda.
SEAKASVATUST ei päästa pikas plaanis toetused. Need saavad tuua ajutist leevendust, aga ilma sisulise muutuseta meie seakasvatussektor pikalt vastu ei pea. Avatud turgude ja meie praeguse struktuuri juures on selge, et muutuse võti on lahenduse peamise samba, seakasvataja enda käes. Sisuliselt tähendab see aga terve rehkenduse tegemist, poolest enam ei piisa.
Võib tunduda karmi reaalsusena, aga pööre on möödapääsmatu. Selle saavad tuua kvaliteet ja ühistegevus. Kuigi meie seakasvatajad on keskmiselt üsna suured, pole nad nii suured, et üksi toimetades turgu mõjutada. Senisel kujul edasi tegutsedes jäämegi turujõudude meelevalda.
Praegune turuolukord on ilmekas tõestus, et üksi toimetades ei ole võimalik seda võitlust võita. Seega on esimene samm seljad kokku panna, et üldse arvestatav turujõud tekiks. Järgmine samm on toodangu ühine väärindamine ja ühise kaubamärgi toel tarbijani jõudmine. Kui me neid samme läbi ei käi, siis me tarbijani ei jõua. Kuigi eestlane on lihausku ja poole tarbitavast moodustab just sealiha, ainult sellele me lootma jääda ei tohi. Tarbija on järjest nõudlikum. Üha enam lähevad talle korda keskkond ja tingimused, kus meie toit on toodetud.
Seega ei piisa enam sellest, et oleme tootmises tugevad. Kuigi, tuleb tunnistada, et selle nimel on palju tööd tehtud ning see, kui kaugele oleme jõudnud, on senise aretustöö ja osaliselt seda rahastava toetuse tulemus. Peame saavutama kvaliteedi, mille poolest eristume. Just selle tee on valinud riigid, keda oleme endale eeskujuks võtnud.
Juba praegu on palju tublisid seakasvatajaid, kes tegelevad loomade tervise ja heaoluga. Aga räägime siis sellest julgemalt ka tarbijale ja kujundame sellest meie sealihatootmise visiitkaardi. Usun, et kui sellel visiitkaardil on lugu, mis räägib väärtustest, mida kodanike ja tarbijatena hindame, siis mõjutab see lõpuks ostuotsust leti ääres.
KVALITEETNE ja puhas toit väärivad nii hindamist kui ka oma hinda. Lisaks on oluline teadmine, et mida vähem kilomeetreid on laudast meie lauani, seda väiksema jalajälje jätame keskkonnale. Arusaadavalt on konkurents turul suur. Kuid kui toit on kvaliteetne, ei sisalda antibiootikume ning sead on kasvanud väga heades tingimustes ja rõngas sabaga, tuleb oma tugevused esile tõsta. Tagasihoidlikkus ei ole siin voorus. Tarbijal on mängida oluline roll meie seakasvatajate toetamisel ja toodangu eelistamisel. Tarbijateadlikkus on kasvanud ja sama suundumus jätkub. Tootja ülesanne on neid ootusi mõista ja õppida tarbijaga rääkima.
Riigile on toidujulgeolek ja toidu varustuskindlus tähtsad ning hädas olevaid sektoreid toetab ta võimaluste piires ka edaspidi. Inimlikult on mõistetav, et kui häda käes, siis esmalt mõtleme sellele, kuidas tänane päev üle elada. Samas on selge, et kui me ei hakka mõtlema ka homsele, ülehomsele ja veelgi kaugemale, jääme sõltuma teguritest, mida me ise ei mõjuta.
Riik on lühiajalise leevenduse kõrval mõelnud pikaajalisele lahendusele. Päästevest ja päästerõngas on ühistegevusele, kvaliteedile ja loomade heaolu suurendamisele suunatud meetmete kujul olemas. Praeguse kriisi mõõdupuu on see, kas seakasvataja oma käega selle päästerõnga järele haarab. Piltlikult öeldes on ühistegevus ja kvaliteet redeli esimesed pulgad, mida järgmise taseme saavutamiseks pole võimalik vahele jätta. See redel on jõukohane ka meie seakasvatajatele, selles ma ei kahtle.