Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) ajalehe Metropoolia oktoobrinumbri esiküljelt vaatab meile vastu ajalooline foto sündmusest, mis Eesti suuremate väljaannete uudiskünnist paraku ei ületanud
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) ajalehe Metropoolia oktoobrinumbri esiküljelt vaatab meile vastu ajalooline foto sündmusest, mis Eesti suuremate väljaannete uudiskünnist paraku ei ületanud. Sel fotol embavad üksteist EAÕK metropoliit Stefanus ning Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh Aleksius II. Selle arvamusloo juures avaldatud foto kannab tõsist märgilist sõnumit ja lubab rääkida uuest leheküljest kahe õigeusu kiriku suhetes.
Foto on tehtud maailma õigeusu kirikute peade kohtumiselt Konstantinoopolis selle aasta oktoobri alguses. Kohtumise keskmes olid õigeusu kiriku sisekonfliktid. Meenutame aastatetaguseid tülisid kahe õigeusu kiriku vahel Eestis. Moskva patriarhaati kuuluvate vaimulike juhitud ristiretked Tallinna ja Tartu südalinnas pole mitte väga ammused sündmused. Vastuolud olid tõsised ning nende sisuks oli Moskva patriarhaadi kartus kaotada oma mõju Eestis. Aleksius II demonstreeris Konstantinoopolis jõuliselt ja selgelt, et need ajad peavad olema möödas, tähtsad on kristlikud väärtused. Aeg näitab, kas patriarhi eeskuju järgib ka metropoliit Kornelius.
Aleksius II valiti 1990. aastal Vene õigeusu kiriku täiskogul kirikupeaks suhteliselt vabades oludes. Talle langes erakordne võimalus ning ülesanne: taastada õigeusu kirik Venemaal. Hindamaks missiooni erakordsust, vaatame korraks ajalukku: Vene õigeusu kirik on viimasel kolmel sajandil olnud sisuliselt vaimuliku kirikupeata.
Ühel ajal Vene õigeusu kiriku iseseisvumisega Konstantinoopoli alt asus ka Vene tsaar kiriku suhtes Bütsantsi keisri positsioonile ehk tsaarist sai kirikupea. Vene kirik sai valitseja eestkoste alla minnes riiklikuks institutsiooniks, mis vastuvaidlemata tunnistas tsaari võimu enese üle. Kiriku riigistamise viis lõpuni Peeter I, kes kaotas patriarhi institutsiooni ja Pühima Sinodi (sisuliselt ministeerium) moodustamisega anti kiriku juhtimine täielikult riigi kätte.
Iseloomulikud on Sinodi juhiks (ülemprokurör) nimetatud vürst Golitsõni sõnad 19. sajandil keiser Aleksandrile: «Mis ülemprokurör mina olen, ma ju ei usu midagi.» Ometi pidi ta tööle asuma ja vihastas vaimulikke sellega, et keeldus neilt ikoone kingitusena vastu võtmast.
Venemaal valiti üle pika aja esimest korda patriarhi siis, kui tsaarivõim langes ja kirikupeaks sai senine metropoliit Tihhon. Tema tegevus langes väga raskesse ja verisesse kirikut hävitavasse Nõukogude võimu algusaegadesse. Hilisem Nõukogude Liit kasvatas mäletatavasti ateiste, Stalin käis kiriku juhtidega ümber nagu tahtis ja hiljemgi anti patriarhile hingamis- ja manööverdamisruumi vähe.Patriarh Aleksius II ametiajal ehitati ja taastati üle Venemaa tuhandeid pühakodasid. Kuid kirikuhoonete kui sümbolite kõrval on tähtis ka kiriku moraalne ja poliitiline mõjuvõim.
Paljud kommentaatorid on üksmeelselt väitnud, et Aleksisus II taastas kiriku ja riigivõimu läheduse. See on õige ühe erandiga: kiriku taassünniga ei kaasnenud tema tasalülitamist. Sama ajal tuleb ka hoiduda Aleksius II poliitilise rolli ületähtsustamisest, sest Venemaal pole patriarhil kunagi olnud sellist kaalu nagu Rooma paavstil läänemaailmas.
Kust kahe võimu lähedust otsida? Meenutan, et kogu Vene isevalitsuse ideoloogia on välja töötanud vaimulikud. Mõnedki selle alustalad sarnanevad pragu üsna tuttava välispoliitilise retoorikaga. Nii kujutab Moskva endast kõigi maailma õigeusklike keskust, ta on Konstantinoopoli langemise järel nn kolmas Rooma (ja neljandat ei tule); vene valitsejate sugupuu viidi välja imperaator Augustinuseni ning Moskva valitsejad kuulutati metropoliit Makari juhtimisel ajaloolise imperaatori liini jätkajateks; 1561. aasta kirikukogul kinnitati, et Vene valitsejad on maailma kõigi õigeusklike imperaatorid ning neil on õigus maailma õigeusklikke valitseda ja vajadusel kaitsta; 1666. aasta kirikukogul kinnitati aksioomina, et tsaari võim on jumalast ning kirik allub talle kõiges, välja arvatud dogmaatika.
Kui ajakirjanikud mõne aasta eest Eestit külastanud patriarh Aleksiuselt küsisid, milliste auavaldustega nad peaksid kirikupea poole pöörduma, vastas ta tagasihoidlikult: olen karjane, kelle esmane kohustus on teenida oma kogudust. Aleksiust lähedalt tundvad inimesed rõhutavad, et tegemist oligi esmajoones vaimuliku isaga, kellele olid esmatähtsad jumala õpetus ja õigeusukiriku väärtused. Seetõttu on tema kaotus õigeusuliste vene inimesele väga suur.
Õigeusu kirikul on vene rahvale eriline tähendus. «Mis oleks Venemaa ilma õigeusuta,» küsib inglise ajaloolane Orlando Figes retooriliselt oma populaarses Venemaa kultuuriloos «Nataša tants». Sellega on palju öeldud.