Venemaa on laiendanud ja intensiivistanud hübriidsõda Euroopas, sealhulgas Eestis. “Nähtavaim” osa sellest on Läänemeres asuva taristu – gaasitorud, sidekaablid – lõhkumine. Nagu tavaks, teeb ta seda võõraste kätega, konkreetsel juhul varilaevastiku abiga. Iga kahtlase aluse juurde sõjalaeva saata pole mõeldav, kuid viimased kaks laevade kinnipidamist Soome ja Eesti jõustruktuuride poolt on muutnud hübriidrünnakute korraldamise märksa keerukamaks. Jälgitakse ja reageeritakse. Hea märk, kirjutab riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi.
Venemaa hübriidsõja aastaid kestnud osa on sõjaga hirmutamine. See puudutab Eestit, Lätit, Leedut, aga ka Soomet ja Rootsit. Seda teades olen üllatunud, et osa poliitikuid, samuti meedia on enesele teadvustamata asunud teenima sama eesmärki. Ütlen kohe ära, et mitte keegi neist pole idanaabri teenistuses, vaid Eesti patrioodid.
On see klikihuvi või soov tähelepanu saada, kuid sõjast Eesti vastu või lausa selle tähtajast rääkimine on just see, mida Venemaa soovib. Vaid mõni pealkiri paljudest: “Venemaa on viie aastaga valmis piiratud sõjaks NATOga”, “Oleme keerulistest aegadest sisenenud ohtlikesse aegadesse”, “2028. aasta märtsis vallutavad venelased Kärdla”. No kuhu veel? Miks ja kelle huvides?
Võimatu on mitte märgata eelnimetatu tõttu toimunud negatiivseid muutusi Eestis. Üks osa sellest on väliskapitali väljavool. See on ilmne, kuigi sellest ei taheta rääkida, ja parem ongi. Õnneks on meie omakapitali akumulatsioon küllalt suur ja nagu igas tehingus peab siingi olema vähemalt kaks poolt: üks müüb (lahkub), teine ostab (usub ja jääb). Siinkohal ülistan taas Eesti ettevõtjaid, kes julgevad investeerida kümneid miljoneid eurosid meie majandusse. Oma rahaga kinnitate ja toodate usku, et Eesti on turvaline elamise ja investeerimise koht ja vaba ka kümne, 20 ja 50 aasta pärast.
Sõjahirmu teine negatiivne tagajärg on inimeste Eestist lahkumine või selleks ettevalmistuste tegemine. Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on endale välismaale korteri või maja soetanud. Vabas ühiskonnas, kus nii kapitali kui inimeste liikumine peabki vaba olema, pole kellelegi neist põhjust seda ette heita. Aga sõjahirmu tõttu on see tegevus elavam, kui oleks loomulik. Kaasneb jalajälg Eesti majandusele: see raha on Eesti tarbimisest välja läinud, see on lahkunud tööjõud.
Vaid üks emotsionaalne näide: sattusin mõne nädala eest Marbellas pere pisipõnniga laste mänguväljakule kiikuma, kõrval noor naine oma lapsega sama tegemas. Kulus vaid hetk, kui saime aru, et eesti keel sobib suhtlemiseks paremini. Otsekohese inimesena uurisin: kus, miks ja kauaks? Marbellas, sõjahirm, alatiseks … Kinnisvara veel Eestis müüa.
Naabrit me valida ei saa. Me kõik teame, et Venemaa kõrval elades ei lähe agressioonioht kunagi nulli. Üks Wallenbergide dünastia esindajaid ütles juba paar kümnendit tagasi, et territooriumi laiendamine on idanaabril geenides. Kuid sellest üle päeva rääkimine ei tee seda ohtu grammigi väiksemaks, vastupidi: nõrgestab meid. Üks asi on mõte idanaabri peas, teine selle soovmõtlemise realiseerimise võimalikkus.
Viimasena mainitu ebarealistlikkust on kinnitanud Venemaa sõdimine Ukrainas. Agressor lootis olla paari–kolme nädalaga Kiievi all, aga on pidanud sõda kolm aastat ja seatud eesmärgist jätkuvalt väga kaugel. Jah, Ukraina on sõjaliselt üks Euroopa tugevamaid riike, arvestades nende reaalset sõjapidamise kogemust, suurust, rahvuse kaitsetahet ja visadust. Ent Eesti on erinevalt Ukrainast NATO liige. Maani kummardus nende ees, kes meid aastal 2004 sinna viisid!
Olen küsinud oma külalistelt riigikogus: kes usub, et me oleksime praegu vabad, kui me poleks NATO liige? Vaikus. Ülistades Ukrainat, on NATO sõjaliselt võimekuselt vähemalt kümme korda tugevam. Ja kui Venemaa on Ukrainas hädas, siis kui palju šanssi on tal saavutada edu kümme korda tugevama vastase üle? Mitte vähimatki.
Pilt muutuks murelikuks siis, kui NATO mõraneb. Sedagi ei saa välistada, aga siingi on külvatud paanikat mitu korda rohkem kui põhjust. Jah, Trump on olnud kriitiline NATO kulude kandmisel, aga tema välja-ütlemiste eesmärk pole lagundada sõjalist liitu, vaid see, et partnerriigid panustaksid rohkem. Trumpi lennukas lausejupp, et USA aitab vaid neid, kes ise panustavad, tekitas tohutu meelepaha, aga mis on selles hoiatuses valet? Eesti on panustanud samaväärselt USAga (protsent sisemajanduse kogutoodangust). Meie otsus eraldada riigieelarvest järgneval kümnel aastal viis protsenti kaitsekuludeks on nii vältimatu kui eeskujuks. Aga miks pole seda teinud meist palju jõukamad NATO-partnerid? See on õigustatud küsimus ja ootus.
Veel üks tarbetu kuulutus: “Kui lõpeb sõda Ukrainas, kasvab oluliselt oht, et Venemaa ründab Eestit, Lätit ja Leedut. Relvarahu Ukrainas suurendab sõjaohtu Baltikumis.” Sellega saame taas tahtmatult osaliseks Venemaa hübriidsõjas. Silmas peetakse tõenäolist stsenaariumi, et relvarahu lubab Venemaal nihutada Peipsi tagant ära viidud sõdurid sinna tagasi. Nii lähebki. Kuid kas seda lehest lugedes peaks üllatuma küsimuse peale, kas rahu Ukrainas on Eesti huvides? Loomulikult on, aga niisugused sõnavõtud tekitavad kõhklusi. Kelle huvides me seda räägime? Meil on põhjust usaldada oma kaitseväge, vastutavaid poliitikuid ja ametnikke ning uskuda, et nad teevad kõik, et sõda Eesti territooriumile ei jõua. Ega jõuagi.
Lõpetuseks NATO artikkel 5: “Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu.” See kehtib. Venemaa ei taha sõdida NATOga ega NATO Venemaaga. Ehk tegelik sõjaoht Eestile on ülimalt väike. Ärme räägi seda ise suureks!