2025. aasta riigieelarve on Pärnu nägu. Seda hoolimata keerukatest aegadest. Uuendan hetkeseisu.
Tuleva aasta riigieelarvega on tagatud rahaline kate 2,6kilomeetrise Sauga–Pärnu teelõigu (maksumus 13,3 miljonit eurot) valmimiseks 2025. aasta hilissuvel.
Järgmisena võetakse Via Baltical ette 12 kilomeetrit 2+2-maanteed Nurmest Areni (kilomeetritel 108,5–120,3). Ehitushange on lõppstaadiumis, pakkumused tehakse novembris, leping sõlmitakse uue aasta alguses. Eeldatav hind 56 miljonit eurot. Tööde lõpptähtaeg 2027. aasta teine pool. Järgmise aasta alguses minnakse ehitushankesse teise osa, Libatse–Are kümnekilomeetrise (kilomeetritel 98,5–108,5) 2+2-lõiguga, hind umbes 48 miljonit eurot. See valmib 2028. aasta esimeses pooles.
Selle aasta veebruaris saime Euroopa Liidu sõjalise mobiilsuse meetmest Tallinna–Pärnu maantee Päädeva–Konuvere 2+2-teelõikude rajamiseks 41 miljonit eurot. Raha kasutamise tingimus on, et peame omalt poolt niisama palju ehk 41 miljonit eurot juurde panema, saamaks lähitulevikus veel 13 kilomeetrit turvalist kiirteed.
Vahekokkuvõte: pole põhjust nuriseda, kellelgi. Teised on niigi kadedad … Töö kannab vilja ja on ka meie aeg.
Ei saa me läbi sillata
2025. aasta eelarve kinnitab seda, mida olen lubanud ja mille nimel töötanud. Lisandub veel 7,5 miljonit eurot Pärnu uue silla ehituseks. Koos varasemaga kokku 20 miljonit eurot riigi tuge. Linnarahva suurim unistus saab suuresti just riigi abiga teoks. Godot saabub siiski. See juhtub 21. juunil 2025. Tänusõnad Kaja Kallasele, Keit Pentus-Rosimannusele, Kristen Michalile, kelleta poleks uut kaart üle jõe.
Ta tuleb siiski
Rail Baltic. Sajandi suurim taristuprojekt regioonis. Projekti kallinemine, mida on müstifitseeritud, on käinud suuresti üht sammu inflatsiooniga, mistõttu lisaraha vajadus ei tule üllatusena. Mure leevendamiseks tegi valitsus äsja otsuse eraldada CO2 kvoodimüügist Rail Balticule 271 miljonit lisaeurot (neljaks aastaks). Teekoridori ehitus käib hoogsalt, ainuüksi järgmiseks aastaks on selleks eraldatud 267 miljonit eurot. Aasta lõpuks saab ehituslepingutega kaetud 70 kilomeetrit raudteekoridorist (kogupikkus Eestis koos harudega 213 kilomeetrit). Valmimine jääb jätkuvalt aastasse 2030. Kusjuures Tallinna–Pärnu liini avamist on põhjust oodata aasta-kaks varem.
Kust tuleb raha?
Mitte seinast, vaid ikka maksudest. Juba aastast 2016 on riik elanud võlgu ehk kulutanud rohkem kui teeninud. Selles on üksjagu populismi, aga objektiivsed põhjused on koroonapandeemia ja Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas. Lihtne näide: protsent sisemajanduse kogutoodangust (SKT) kaitsekuludele juurde (mida oleme SUNNITUD tegema), tähendab lisakulu riigieelarvele 400 miljonit eurot igal aastal. 400 miljoni euro eest saaks 80 kilomeetrit 2+2-maanteed. Igal aastal. Aga meil pole valikut.
On kõlanud etteheiteid, et kuna Eesti riigi laenukoormus on jätkuvalt ELi kõige madalam (2025. aasta lõpuks 24,3 protsenti), siis miks me ei võta puudujäägi katteks laenu, selmet kehtestame uusi makse. Põhjus lihtne: laen ei vähenda riigieelarve puudujääki. Aga just puudujääk on probleem, kuna sellel on piir ees: üle kolme protsendi ei tohi riigieelarve defitsiidis olla. Siis tulevad teised meie eest otsustama, nagu juhtus Kreekas … Defitsiiti kuni kolm protsenti katame ka järgmisel aastal lisalaenuga, ent mis üle selle tuleb katta lisa-püsisissetulekutega (loe: maksudega).
Ekspressvormis eesseisvatest või ärajäänud maksumuudatustest
Füüsilise isiku tulumaksumäär tõuseb 2025. aasta 1. jaanuarist 22 protsendini, 1. jaanuarist 2026 aga 24 protsendini. Viimane muudatus on osa julgeolekumaksust, seega tähtajaline ja kehtib 31. detsembrini 2028. Seejärel on tulumaksumäär taas 22 protsenti. Korrektne on siinkohal märkida, et kaks protsenti julgeolekumaksu tuludelt rakendub esimesest teenitud eurost.
Maksuküüru kaotamine lükkub aasta võrra edasi. Kahju. See oli Reformierakonna üks põhilubadusi ja on siiiani, ent otsuse vastupandamatu ahvatlus on asjaolu, et see annab leevendust 2025. aasta riigieelarvele 470 miljonit eurot. Samal ajal pidurdab majandust. Maksuküür kaob siiski, ent 1. jaanuarist 2026, andes keskmise palga (2064 eurot) saajale 1270 eurot aastas rohkem kätte.
Palju on räägitud ka pankade (lisa)maksustamist. Seejuures unustades, et krediidiasutused on ainsad, kes maksavad tulumaksu juba teenitud kasumilt, sel aastal 14 protsenti, 1. jaanuarist 2025 aga 18 protsenti. Kõik ülejäänud äriühingud maksavad tulumaksu alles väljavõetud kasumilt (dividendidelt). Jah, siingi tuleb erand: aastatel 2026–2028 maksavad ka teised äriühingud niinimetatud avansilist tulumaksu, ent talutavas summas ehk kaks protsenti kasumilt.
Käibemaks tõuseb 1. juulist 2025 seniselt 22-lt 24 protsendini. Kuna ka see on osa julgeolekumaksust, on seegi tähtajaline ehk aastani 2028. Seejärel langeb ta taas 22 protsendini.
Mööda pole põhjust vaadata ka riigi pingutusest kulude kokkuhoiuks. Nelja aastaga kärbitakse riigiaparaadi kulusid miljardi euro võrra (see on 1/18 riigieelarvest). Pole liiga palju, aga pole ka vähe.
Kui nüüd hirmutatakse, et Eesti maksukoormus teeb eelneva tõttu meeletu hüppe, siis see ei vasta tõele. Kui sel aastal on üldine maksukoormus 35,1 protsenti, siis järgmisel aastal 35,8 protsenti. Seda mõõdetakse maksude (kogusumma) suhtega SKTsse. Tõus ei ole drastiline.
Miks kõik see? Esiteks ja peamine: et meie riik oleks kaitstud. Lisanduvad kaitsekulud on miljardites. Oleks vastutustundetu jätta need kulutused tegemata, nii väga kui ei tahaks ehitada teid või koolimaju. Teiseks: riigi rahaasjad peavad olema korras ja jätkusuutlikud. Eelarve tasakaal on üks peamisi kriteeriume, mille järgi seda hinnata. Viimased üheksa aastat pole see nii olnud.
Pessimistide kurvatuseks saan lisada, et olenemata opositsiooni kriitikast on maailmas kõrgelt tunnustatud USA mõttekoda Tax Foundation valinud äsja Eesti maksusüsteemi taas kõige konkurentsivõimelisemaks OECD riikide hulgas. Seda juba 11. korda järjest. Kes peale seda rusikatega vehib, ei saa või ei taha asjadest aru saada. Jah, siin loos kirjeldatud kõik maksumuudatused pole olnud aluseks hindamisel, ent suurt pilti see ei muuda. Eduloo nurgakivi ehk ettevõtete tulu maksustamine alles selle väljavõtmisel, mitte teenimisel, jääb (väikese erandiga aastatel 2026–2028).
Ei unista, vaid teeme riigi korda. Teekond selleni pole alati populaarne, aga ei riiki ega julgeolekut saa rajada unistustele ega reitinguid kartes.