Oli mõneti ootamatu ajakirjanduse kaastundeavaldus opositsioonile, kui anti hinnanguid riigikogu otsusele lõpetada ühe eelnõu menetlemise juures 10 minutiliste vaheagade võtmine enne muudatusettepanekute hääletamist. Mida ja miks siis riigikogu enamus õigupoolest tegi?
Tegemist on e-valimisi puudutava seaduseelnõuga. Kusjuures ei looda uut õigust, vaid riigikohtu soovitusel tõime rida alamaktides toodud regulatsioone seaduse tasandile. Pole kellelegi üllatus, et e-valimised on punane rätik EKRE-le, vaatamata sellele või just selle pärast, et viimastel riigikogu valimistel andis üle poole (51,1 protsenti) valimistel osalenud inimestest hääle elektrooniliselt. Siit pole ka uudis, et EKRE tegi nimetatud eelnõule, kasutades Martin Helme sõnu Postimehes, “…obstruktsioonilise koguse muudatusettepanekuid”. Veelgi ohtlikum oli loo pealkiri: “Riigikohtus on vaja teha põhjalik kaadripuhastus”, ent see, Eesti riiklust ja õiguskorda ohustav rünnak, jäi opositsiooni kaitsmise varju!?
E-valmiste eelnõule esitas EKRE 239 muudatusettepanekut, mis, nagu esitajad isegi tunnistasid, olid obstruktsioonilised. Seda mõistes ja riigikohtult saadud “mandaati” kasutades sidus juhtivkomisjon hulga muudatusettepanekuid kokku, ent printsiibina, soovides kaitsta riigikogu liikmete ootust muudatusettepanekute hääletamiseks täiskogus, saatis neist siiski saali 96.
Seda oli rohkem kui piisav, et algas Martin Helme lavastatud rituaalne tants ettekuulutusega: “Me oleme juba alates tänasest riigikogu tempot oluliselt takistanud… homme loomulikult siis täispakett. Kõigepealt korralikult küsime ettekandjalt, siis teeme kõned ja siis hakkame vaheaegasid võtma.”
Teisipäeval viis 10-minutilist vaheaega, kolmapäeval seitse. Lisaks kõik muu. Ja “kuna muster ei muutu…”, otsustasin võtta juhatajana vaheaja, kutsumaks kokku vanematekogu ja seejärel juhatuse, kuna stsenaarium oli kõigile selge. Nagu ikka, vanematekogus kokkulepet obstruktsiooni lõpetamiseks ei saavutatud. Misjärel sündiski riigikogu väärikust ja töövõimet taastav otsus: “Riigikogu tõhusa toimimise tagamiseks… mitte võimaldada vaheaegu muudatusettepanekute hääletamise eel.”
Vaheaegade võtmine obstruktsiooni eesmärgil on illegitiimne. Aja maha võtmise mõte enne muudatusettepaneku hääletamist on selleks, et (muutunud olukorras) kooskõlastada seisukohti eelseisva hääletuse suhtes, ei muud. Neile, kes eelnevat seisukohta ei jaga, lisaks: vaheaegade mittevõimaldamine muudatusettepanekute hääletamise eel on minimaalselt (kui üldse) riigikogu liikme õigusi riivav meede (tagamaks parlamendi tõhus toimimine). See on kõige süütum “piirang” üldse. Vaheaegade võtmine obstruktsiooni eesmärgil on maksumaksja raha ja parlamendiliikmete närvide põletamine. Kusjuures: piisab vaid ühest opositsioonisaadikust, et võtta pantvangi kogu koalitsioon (51+ rahvasaadikut) ja tasalülitada parlament.
Nii riigikohus kui vabariigi president on rõhutanud debati olulisust parlamendis. Ent selles kontekstis on saanud vähe tähelepanu fakt, et riigikogu istungi pahatahtlik venitamine mõjub hävitavalt parlamentaarsele debatile, kuna vaid seetõttu on koalitsioon suuresti loobunud osalemast läbirääkimistel täiskogus, vältimaks riigikogu töötamist öösel, mil töö kvaliteet, efektiivsus ja jälgitavus on oluliselt madalamad kui päeval. Terviseriskidest rääkimata.
Kuna on käimas järjekordne kohtuvaidlus parlamendi “ülemkojas” ehk riigikohtus, siis peab märkima, et viimastel päevadel käitub opositsioon veidi hillitsetumalt. Sooviga jätta muljet, et obstruktsiooni pole. Ent jäämäe veealune osa pole grammigi väiksem. Näide: parlamendi menetluses on kümmekond olulist seaduseelnõu, millele opositsioon, peaasjalikult EKRE on esitanud kokku 3000 muudatusettepanekut (sh mootorsõidukimaksule 831).
Eesmärk on vaid üks: mitte lasta vabariigi valitsusel ja koalitsioonil täita oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid, tõkestades nende seaduste vastuvõtmist. Mäng käib sama sätte peale (RKKTKS § 83 lg 2): võtta iga muudatusettepaneku hääletamise eel vaheaeg 10 minutit. See teeb kokku 30 000 minutit ehk 500 tundi. Ühes nädalas (töötades südaööni) on istungitunde 25. Selleks, et kõik see läbi hääletada on vaja 20 töönädalat. Kuus kuud! Kui see ei ole ulatuslik obstruktsioon, mille pinnalt otsuseid langetada, siis mis veel?
Obstruktsioon on võtnud ka teisi vorme. Uueks “halvaks tavaks” on saanud iseenda algatatud eelnõude täiskogus arutamisele mitte ilmumine (98 korda). Kollase raamatu keeles: arutelu võimatuse tekitamine. Ise soovivad, juhatus paneb päevakorda, täiskogu kinnitab, ent kui jõuab kätte aeg astuda lavale, on “näitleja” viis minutit enne monoloogi algust saalist lahkunud… Kas te kujutate ette midagi sarnast teatris? Küll aga on see võimalik parlamendis, mis ei peaks olema teater.
Eesti riik ei ole valmis. Peame olema kiired, efektiivsed ja ratsionaalsed, et vahet eesolijatega vähendada. Sellele juhtis tähelepanu ka riigikohus: parlamendi tõhus toimimine on legitiimne eesmärk parlamendiliikmete õiguste piiramiseks. Ühtegi õigust ei tohi kuritarvitada. Ka Vabariigi President ütles oma intervjuus Vikerraadios (2. mail), et “parlament peab olema jõulisem ja otsustuskindlam”. Just, ja vaid neid eesmärke silmas pidades lõpetasimegi kõige jaburama õiguse (kui seda tehakse obstruktsiooni eesmärgil) ehk 10-minutiliste vaheaegade võtmise. Kaua sa küla narrid?