Kahepoolsed kohtumised ja dialoog Hiinaga on vältimatud. Venemaa pole Ukrainas tuumarelva kasutanud, kusjuures pole vaja kahelda, et see on nii ennekõike tänu Hiina vastuseisule. Kui keegi arvab, et see on vähetähtis, siis eksib. Seda pole vähe, hinnakem Hiina puhul sedagi, kirjutab Toomas Kivimägi.
Riigikogu liikmete visiit Hiinasse on tekitanud arvamuste tulva. Keegi maksab tasumata lõunaid, keegi väljendab oma meelsust, keegi räägib kellegi teise nimel ja nõnda edasi. Teen ekspressülevaate asjadest, nagu need olid ja on.
Ajakirjandus püüab meeleheitlikult jätta muljet, et visiit oli initsieeritud Hiina poolt. See on täielikult vale. Initsiatiiv külastada Hiinat tuli parlamendirühma liikmetelt ja seda aastapäevad tagasi. Ei midagi ebatavalist, kuivõrd sõprusrühmade visiidid partnerriiki on riigikogus levinud tava. Edastasin vastava soovi Hiina suursaadikule Eestis Guo Xiaomeile, kes lugupidamisest Eesti ja riigikogu vastu võttis selle palve oma südameasjaks.
Andsin suursaadikule ka mitmed sisendid. Esimene ja peamine: me soovisime võimalikult palju kõrgetasemelisi kohtumisi Hiina riigi, provintside ja linnade esindajatega. Tulemuseks oli ligi 15 kohtumist tasemel, mis pole isegi Eesti riigi diplomaatilisele korpusele Hiinas (lihtsalt) kättesaadav.
Ajal, mil välisministeerium on mures, et me ei saa Hiinas kõrgetasemelisi kohtumisi, võiks seda tunnustada. Täitsime vähemalt mõneks ajaks selle lünga. Lisaks uued kontaktid meie suursaadikule Hiinas, Hannes Hansole, kellele kiitus, et ta enamiku visiidist kaasa tegi, sõnumeid ja seisukohti aktiivselt lisas.
Olulisim sõnum meie visiidil oli sõda Ukrainas, selle negatiivne mõju suhetele Euroopa Liiduga ning otsene seos, et mitte öelda oht Eesti julgeolekule. Ma ei jätnud seda teemat tõstmata mitte ühelgi kohtumisel.
Kusjuures olen juba mõnda aega veendumusel, et sõda Ukrainas ei lõpe lahinguväljal, vaid see saab lõppeda vaid läbirääkimiste laua taga. Venemaa ja Ukraina on mõlemad suurriigid ja kui rahuläbirääkimisteni ei jõuta, kestab sõda veel viis aastat või rohkemgi. Ukraina poolt vaadates ei muretse ma niivõrd relvastuse kui inimressursi pärast. Viimane ei ole siiski lõputu.
Hiina on võtnud initsiatiivi rahuläbirääkimisteks, ent need ettepanekud ei sisalda paraku Ukraina jaoks imperatiivseid eeltingimusi: Ukraina suveräänsuse ja piiride tunnustamine rahvusvaheliselt tunnustatud piirides vastavuses ÜRO hartaga. Kordasin seda igal kohtumisel, kui Hiina end läbirääkimiste pooldajana esile tõstis. Ka selle olulise sisendi sain välisministeeriumist, kus muide on väga professionaalne meeskond.
Kogu kriitika juures pole ma õnneks ühegi mõistliku inimese suust kuulnud, et me ei peaks Hiinaga suhtlema. Vastupidi, nii Eesti välisminister, Euroopa Liidu delegatsiooni asejuht Hiinas, kellega kohtusime, kui ka piirkonna asjatundjad rõhutavad, et Hiinaga tuleb dialoogi jätkata. Välisminister Margus Tsahkna ütles: “Hiinas käiakse külas ikka ja seal tulebki käia, aga seejuures tuleb seista selgelt oma põhimõtete eest, eriti mis puudutab ka Venemaa agressiooni ja Ukraina toetamist”. Nõus. Aga just seda me tegimegi.
Vähetähtis pole asjaolu, et visiidi Hiina kiitsid heaks välisministeerium, riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja riigikogu esimees Lauri Hussar isiklikult. Kelle käest me peaksime veel “luba” küsima?
Enim on saanud kriitikat asjaolu, et kohapealsed kulud tasus suuresti Hiina (välissuhete instituut). Eesti riik kandis meie Hiina sõidukulud ning maksis päevaraha (50 protsenti). Sarnane kulude jaotus on sõprusrühma visiitidel levinud tava. Möönan, et Hiina puhul annab see rohkem ruumi eriarvamusteks. Lähtusime senisest praktikast ja asjaolust, et riigikogu eelarve ei oleks võimaldanud kõikide kulude kandmist. Ehk sel juhul poleks seda visiiti toimunud või parimal juhul saanuks minna vaid paar saadikut.
Kas Hiina kasutas külalislahkust kui vahendit meie mõjutamiseks? Selleks on vaja vähemalt kahte osapoolt. Esiteks Hiina huvi seda teha. Panen käe südamele ja tunnistan, et ma pole seda mitte kordagi tundnud. Mõistagi on Hiinal seisukohti, mis pole kooskõlas meie omadega, aga ma ei märganud kordagi nende solvumist, kui meie esitatud (vastu)seisukohad või soovid ei langenud kokku nende omadega.
Mõjutamise teine pool on mõjutatav. Olen piisavalt hästi riigi poolt makstud ja olen ka reserve kogunud ehk mul puudub vähimgi huvi lasta end kellelgi mõjutada. Pole mõtet püüdagi. Meenub tõik ühelt briifilt, et agentide värbamise üks printsiipe on see, et neid otsitakse pigem vastava riigi kriitikute, mitte toetajate hulgas, et ei osataks kahtlustada.
Visiiti jõuliselt toetav on asjaolu, et erinevaid formaate, mille kaudu oma sõnumeid silmast silma Hiinale esitada, on jäänud oluliselt vähemaks. Kui veel paari aasta eest oli Eesti 16+1 ning Vöö ja Tee Hiinaga koostööformaadi liige, siis nüüd enam mitte. 16+1-st lahkus peale Eesti veel üks riik, teised jäid ja said Hiinaga viisavabaduse.
Mina ei ole ekspert hindama, kas neist initsiatiividest lahkumine on õige või vale, aga mis tehtud, see tehtud ja sellest tuleb lähtuda. Mõistagi küsiti ja selgitasime, miks Eesti nii otsustas. Ent eelnev tähendab seda, et Hiinale vahetult sõnumite edastamiseks on jäänud vaid kahepoolsed kohtumised (sh meie diplomaatiline esindus Hiinas) ja Euroopa Liidu tasand. Viimane on suurima kaaluga, muuhulgas seetõttu, et EL on Hiina olulisuselt teine kaubanduspartner.
Samal ajal ei leia EL-i tasandil (vahel ka erimeelsuste tõttu) meie huvid piisavalt kajastamist. Just seepärast ongi kahepoolsed kohtumised, dialoog ja selgitused vältimatud. Tunnustan Eesti riigi huve silmas pidades igati lähiajal toimuvat Eesti kõrge ametniku visiiti Hiina ja loodan väga, et keegi vähemalt temale pakutavaid lõunaid üles lugema ei hakka.
Kõige taustal on mul piinlik Hiina suursaadiku ees Eestis, kes on väga tasakaalukas, konstruktiivne ja viisakas inimene, aga sai parlamendiliikmete soovi realiseerimise eest sellise süüdistuste laviini… kurb.
Eestis toimunu ei olnud teadmata ka võõrustajatel, mistõttu soovides saada minult intervjuud kohalikule meediaväljaandele, rõhutasid nad viis korda, et ei sõnagi poliitikast. Nii oli. Teemaks turism, ühendused jmt, mõlemat poolt huvitavad teemad. Kohalik väljaanne tähendab Hiina mõistes linna, kus elab 1,8 miljonit inimest.
Nüüd kuulatakse, loetakse ka jälgitakse iga minu sõna, mis ma Hiina teemal ütlen, et otsida muutust sõnumites. Tühi ootus, “head” kaaslased. Kinnitasin kohtumisel välisministeeriumi esindajatega, et kannan visiidil üheselt Eesti riigi ametlikke seisukohti suhetes Hiinaga. Ja kinnitan taas, et olen sada protsenti sama meelt ka peale visiiti.
Jah, ütlesin ja ütlen, et ühe erandiga: see on võimaliku Taiwani/Taipei esinduse avamine Eestis. Õnneks väljendasin seda seisukohta juba pea poolteist aastat tagasi. Ehk see pole enam ammu uudis. Minu argument ei ole muud kui Eesti ametlik seisukoht: Eesti toetab ühe Hiina poliitikat. Punkt. Kordan, et viimane pole pelgalt minu isiklik, vaid välisministeeriumi ja Eesti riigi ametlik seisukoht. Tasuks võta õppust ka Leedu kogemusest, selmet ise sama reha peale astuda.
Kui aastal 2023 eksportisid Eesti ettevõtted Hiina kaupu ca 250 miljoni euro eest, siis pole vaja kahelda, et esinduse avamise järel võib selle arvu jagada vähemalt kahega. Sama juhtub ka turismisektoris. 2023. aastal külastas Eestit 15 000 Hiina turisti. Hiinas on poliitika ja majandus väga tihedalt seotud. Kui Eesti riigil neist kaotustest ükskõik, no siis üks vastuargument vähem.
Venemaa agressioonisõjast Ukrainas veel. Üks mure, mida inimesena Eesti, oma laste ja lastelaste tuleviku pärast kannan, on sõja eskaleerumine, millest ohtlikem oleks see, kui Venemaa võtaks kasutusele tuumarelva.
Pilt Eesti investeerimiskeskkonnast, kapitali ja inimeste liikumisest muutuks tuumarelva kasutamisel Ukrainas hetkega ja drastiliselt. Õnneks pole seda juhtunud, kusjuures pole vaja kahelda, et see on nii ennekõike tänu Hiina vastuseisule, mida Hiina on ka avalikult öelnud. Kui keegi arvab, et see on vähetähtis, siis eksib. Seda pole vähe, hinnakem Hiina puhul sedagi.
Samal ajal on Hiinal võimalik teha (loe: mõju) selle sõja lõpetamiseks oluliselt rohkem, kui ta on seni teinud. Ka seda rõhutasin igal sammul. Siinkohal on paslik viidata Soome riigipea Alexander Stubbi selle aasta juulis öeldule: “Hiina president Xi Jinping võiks lõpetada Ukrainas käiva sõja ühe telefonikõnega”. Jagan seda mõtet, kuigi asi on mõistagi keerulisem kui üks telefonikõne, ent Venemaa on Ukraina sõja teise faasi järel Hiinast kordades sõltuvam kui varem.
Lisaks oli palju juttu majandusest, lennuühendustest, NATO-st ja kultuurist. Külastasime Hiina suurimat e-kaubandusettevõtet DJ Logistisc, vesiniku arenduskeskust Hydrogen Energy Demonstration Zone, BYD elektriautode tootmise müügisalongi jne.
See visiit oli minu elu raskeim, seda nii tervislikel kui ka psüühilistel põhjustel. Eriti kurb, kui krae vahele valavad enim omad. Kolleegid visiidilt olid väga üllatunud, aga ju see on siis Reformierakonna fraktsiooni eripära. Mis teha. Ainus hea asi on see, et nüüd tead, kes on su sõber, kes mitte. Oskad järgmine kord arvestada.
Kui lõpeb diplomaatia, kõnelevad kahurid.