Vägivallatu maailm ei ole naiivne loosung. See on selge siht. Seista nende inimeste selja taga, kes kogevad vägivalda oma igapäevaelus, on väärtusküsimus. See tähendab ohvrite uskumist, nende kuulamist ja toetamist ka siis, kui see on ebamugav või poliitiliselt keeruline. Vaikimine, pisendamine või kahtluse alla seadmine ei ole neutraalne – see on alati valik vägivalla kasuks, kirjutab Riigikogu lähisuhtevägivalla ja naistevastase vägivalla lõpetamise toetusrühma esimees Timo Suslov.
Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon – paremini tuntud kui Istanbuli konventsioon – ei ole sündinud tühjale kohale. See on inimõigustealane leping, mis avati allakirjutamiseks 11. mail 2011 Istanbulis ja mis jõustus 1. augustil 2014. Tänaseks on selle konventsiooniga ühinenud 46 riiki, sealhulgas Euroopa Liit. Nende riikide kogemused, kultuurid ja väljakutsed on väga erinevad, kuid neid ühendab üks ühine arusaam: naistevastane ja perevägivald ei ole eraasi, vaid ühiskondlik probleem, millele tuleb süsteemselt ja väärtuspõhiselt vastu seista.
Istanbuli konventsiooni eesmärk on selge. Kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, ennetada perevägivalda, edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust, tagada ohvritele kaitse ja abi ning tugevdada riikidevahelist koostööd. See loob raamistiku, mille abil riigid saavad tegutseda läbimõeldult, järjepidevalt ja vastutustundlikult.
Eesti kogemus näitab, et sellel teel on võimalik edasi liikuda. Me mõistame täna paremini kui kümme aastat tagasi, et ka perevägivalla pealt nägemine või kuulmine kahjustab last ja vajab sekkumist. Oleme kriminaliseerinud seksuaalse ahistamise ja ahistava jälitamise, loonud seksuaalvägivalla kriisiabikeskused ning tõstnud teadlikkust vägivalla erinevatest vormidest – olgu selleks psühholoogiline, majanduslik või kübervägivald. Ja teeme muudatuse viibimiskeelu kestvuses, mis pikendab seda 72 tunnile.
Aga me peame endale ausalt tunnistama: ükski rahvusvaheline lepe ei muuda tegelikkust iseenesest. Konventsioonide väärtus seisneb suuna ja raamistiku andmises. Tegelik muutus sünnib alles siis, kui ühiskond teeb teadlikke valikuid – ennetab, koolitab, kuulab ja tegutseb.
Riigikogus tuli arutlusele EKRE ettepanek lahkuda Istanbuli konventsioonist. Just siin jõuame väärtusküsimusteni – kas me seisame üheskoos Euroopa Liidu ja NATOga? Kas me näitame täiemahulise Ukraina sõja ajal oma toetust Ukrainale? Riigikogust võib tuua teisigi näiteid, kus EKRE soovib sulgeda Eesti Rahvusringhäälingu või lahkuda Euroopa Liidust. Need ei ole tehnilised detailid, vaid põhimõttelised valikud. Täpselt samamoodi on seda ka Istanbuli konventsioon.
Vägivallatu maailm ei ole naiivne loosung. See on selge siht. Seista nende inimeste selja taga, kes kogevad vägivalda oma igapäevaelus, on väärtusküsimus. See tähendab ohvrite uskumist, nende kuulamist ja toetamist ka siis, kui see on ebamugav või poliitiliselt keeruline. Vaikimine, pisendamine või kahtluse alla seadmine ei ole neutraalne – see on alati valik vägivalla kasuks.
Eesti tugevus ei seisne ainult majandusnäitajates või tehnoloogilises arengus. See seisneb selles, kuidas me kohtleme kõige haavatavamaid. Ühiskond, mis suudab selgelt öelda, et vägivallal ei ole kohta – ei kodus, koolis, tööl ega avalikus ruumis –, on küps ja enesekindel ühiskond. Vabadus ilma turvalisuseta ei ole päris vabadus ning võrdsus ilma kaitseta jääb tühjaks lubaduseks.
Seepärast on oluline hoida kindlalt kinni algatustest ja kokkulepetest, mis aitavad vägivalda ennetada ja ohvreid toetada. Need ei ole ideoloogilised kõrvalepõiked, vaid demokraatliku ja inimkeskse Eesti tuum. Vägivallatu Eesti ei sünni iseenesest. See sünnib meie otsustest, julgusest olla põhimõttekindel ja valmisolekust seista inimväärikuse eest – alati ja kõigi jaoks.
Lõpuks taandub kõik küsimusele: millises Eestis me elame ja millist Eestit me tahame edasi ehitada. Eesti on rajatud vabadusele, võrdsusele ja inimväärikuse austamisele. Need ei ole läbiräägitavad väärtused. Põhimõttelised algatused – olgu need suunatud vägivalla ennetamisele, ohvrite kaitsele või võrdse kohtlemise tagamisele – näitavad, kas me oleme valmis oma väärtusi ka päriselt kaitsma, mitte ainult neist rääkima.