Kell oli 3.17, kui tema telefon jälle helisema hakkas.
„Ma tean, kus sa elad.”
„Sa ei pääse kuhugi.”
Selliseid lugusid kuulevad Eesti ametkonnad tihti. Lähisuhtevägivald ei ole kuhugi kadumas, küll aga nihkumas üha enam varjupoolde – vaimne kontroll, küberahistamine, manipuleerimine ja emotsionaalse sõltuvuse loomine on uued murekohad, millele peame järele jõudma, kirjutab riigikogu lähisuhte vägivalla ja naistevastase vägivalla lõpetamise toetusrühma esimees Timo Suslov.
Vastukaaluks neile, kes tahavad arutada, kas probleemi ühiskonnas üldse on, lõime Riigikogus lähisuhtevägivalla ja naistevastase vägivalla lõpetamise toetusrühma. Just selleks, et otsida lahendusi, sest probleem on. Päris ja valus. Ja lahendused ei ole tegelikult keerulised. Mida siis teha?
Esiteks, lähenemiskeeld ei saa olla “12 tunni lohutus”
Praegune seadus võimaldab määrata vaid 12-tunnise viibimiskeelu – ajaraami, mis ei paku ohvrile sageli piisavat kaitset. Praktikud näevad sageli, kuidas selle ajaga tekib ohtlik kaitseauk: ohver on just abi palunud, aga süsteem ei jõua teda järgmise ohuni ära katta.
Seepärast tuleb kaaluda Riigikogus seadusemuudatust, mis võimaldaks keelu pikendada kuni 72 tunnini ning karmistada rikkumise tagajärgi. Kui inimene on abi küsinud, ei tohi seadus teda poolele teele jätta. Võrdluseks, et mujal Euroopas on viibimiskeeld 10-15 päeva.
Teiseks, info peab liikuma vägivallatsejast kiiremini
Kui keegi vajab kiiret kaitset, võib aega olla minutites, mitte päevades.
Hetkel liigub kriitiline info politsei, tervishoiu, sotsiaalvaldkonna ja ohvriabi vahel sageli killustunult – erinevad ametkonnad saavad infot erineval ajal ja erinevas mahus. Iga viivitus tähendab ohvri jaoks riski.
Eluliselt oluline info peab ametkondade vahel liikuma sama kiiresti kui juhtum areneb – automaatselt ja ajakohaselt. Paremat koordineerimist vajab ka järelevalve.
Kolmandaks, vaimne ja kübervägivald tuleb seaduses selgelt määratleda
Eestis on võimalik karistada inimest sinika tekitamise eest, aga inimene, kes tekitab aastatepikkuse vaimse murenemise ja kontrolli, võib jääda karistuseta.
Justiitsministeeriumis pooleli olevad karistusseadustiku täpsustused aitaksid selle lünga täita. Kui need takerduvad, tuleb kaaluda ka eraldi lähisuhtevägivalla seadust, mis määratleks tänapäevased vägivallavormid selgelt ja üheselt.
Kas tugiteenuste rahastus on vähenenud?
Hiljutises ERR-i loos kõlas väide, et naiste tugikeskuste rahastus on langenud. Tegelikult on riigi panus olnud tõusutrendis: 2023. aasta miljonieurosele eelarvele lisandus 50 000 eurot, mullu veel 24 072 eurot.
Probleem on aga selles, et inflatsioon ja teenuste kallinemine võivad selle kasvu kiiresti ära süüa. Kõige suuremas puuduses on psühholoogiline ja juriidiline abi – kaks teenust, mida ohvrid kõige rohkem vajavad.
Tõsi on see, et raha ei ole kunagi üheski valdkonnas lõputult. Sellepärast olemegi toetusrühmas otsustanud vaadata sisule ausalt otsa: mitte küsida, palju veel juurde anda, vaid kus on abi kõige kiiremini vaja, et vägivallaring tegelikult katkestada.
Politsei teeb lähisuhtevägivalla juhtumitega igapäevaselt rasket ja ajamahukat tööd. See tähendab, et iga korduvalt lahendamist vajav juhtum võtab ära aega teistelt hädavajalikelt tegevustelt. Seepärast tulebki kogu süsteemi käsitleda tervikuna. Sealhulgas tuleb nii kannatanule kui ka toimepanijale luua paremad taastumis- ja rehabilitatsioonivõimalused, et vägivald ei korduks.
Just korduvate juhtumite arv – ligi tuhat juhtumit igal aastal – näitab, et sellest me täna mööda ei saa vaadata. Kui me neist lugudest ei õpi, korduvad samad vead ikka ja jälle. Paremini sihitud koolitused ametkondadele, ühtne arusaam vägivallamustritest ja toetavad teenused mõlemale poolele oleksid sammud, mis muudaksid süsteemi päriselt tugevamaks.
Üks number statistikas on kellegi reaalne hirm
Lähisuhtevägivalla statistika võib näidata langust, kuid statistika ei tunne öiseid sõnumeid, klammerduvat hirmu ega lapse vaikimist köögilaua taga.
Iga number on katkine kodu.
Iga number on keegi, kes ei julge magada.
Iga number on küsimus: kas abi jõuab abivajajani enne, kui vägivallatseja jõuab ohvrini?
Lähisuhtevägivald ei ole ühe pere, ühe omavalitsuse ega ühe erakonna probleem. See on kogu Eesti probleem. Ja see on probleem, mida saab lahendada. Kui sellega tegeleda.