Tasuta asjad ei toimi. Kui kvaliteet on kehv, siis ei meelita kedagi pelgalt sõnaga „tasuta“ autost rongi ega bussi. Seega peame valima, kumba tahame – kas seda, et teenus oleks kõigile tasuta või seda, et teenus oleks kvaliteetne. Kahjuks ei saa mõlemat korraga.
Loomulikult on hind tähtis, aga Eesti ühistransport on juba ilma soodustusteta odav. Tallinna linna ühistranspordi kuupilet maksab 30 eurot. Keila-Tallinn rongi kuukaardi hind on umbes 60 eurot. See on palju odavam kui autoga sõitmine.
Arvestame juurde juba kehtivad soodustused. Näiteks rongidega sõites on soodustuse saajateks kõik kuni 19-aastased reisijad, üliõpilased, pensionärid, osalise töövõimetusega inimesed. Need on õigustatud soodustused.
Küll aga on põhjendamatu tasuta ühistransport kõigile. Seda lihtsal põhjusel: avalikkus ei pea kinni maksma täisealise terve inimese rongi- ega bussisõite. Selle raha eest saaks aidata päriselt abivajajaid: teha korda koolimaju, maksta politseile kõrgemat töötasu, suurendada üksikvanemate toetust, aidata senisest enam vähihaigeid või muude raskete haigustega maadlevaid inimesi. Samuti oleks võimalik selle rahaga parandada mikromobiilsust, sest Tallinna punaseks võõbatud „rattateed“ ei ole kaugeltki piisav, et tuua inimesed autodest välja.
Ühistransport on liiga tähtis, et see soodustustega ära rikkuda
Kui tarbija tahab kvaliteetset teenust, tuleb tarbimise eest paratamatult ka maksta. See ei ole eureka ega raketiteadus. Mõndadele poliitikutele meeldib lubada „tasuta“ avalikke teenuseid. See on lihtne ja lööv. Populaarne on jagada soodustusi laia käega. Eesti ühistransporti puudutav poliitiline diskursus ongi kahjuks eemaldunud sisulistest teemadest ja jäänud kinni loosungisse „tasuta või väga soodsalt“.
Niisugune pealiskaudne poliitika muudab ühistranspordi kehvemaks: hoiab bussijuhtide palgad madalamal, väljumiste arvu kesise, liinid uuendamata, sööb välja erasektori. Maksumaksja peab riigieelarve kaudu kasvavate kuludega ühistransporti üleval pidama ja maksma seejuures kinni ka oma isikliku auto ning autostumise kulud ühiskonnas laiemalt. Ebakvaliteetne ühistransport toob paratamatult kaasa rohkem autosid.
Ühistranspordi eesmärk on aidata kohale jõuda – sinna, kuhu tahetakse minna. Kui sihtkohta mugavalt ei saa, siis inimene ei kasuta ühistransporti. Ei kasuta isegi siis, kui selle eest peale maksta.
Transpordiameti uuring näitab, et ühistranspordi kasutatavuse suurendamiseks on kõige olulisemad kiiremad ühendused, sobivate liinide olemasolu, mugavam ja puhtam ühistransport ning ühtne piletisüsteem (mis kõnetab eriti Põhja-Eesti elanikke). Et kõike seda pakkuda, on vaja raha.
Transpordiameti teostatud ühistranspordi rahulolu uuringust selgus, et peamine, mida kasutajad sooviksid, on kvaliteetsed ühendused. Kaugel lõpus oli, et võiks olla tasuta. Tegemist oli poliitilise otsusega, mis hävitas bussiliine ja ka marsruuttaksod. Tänaseks on alles jäänud ainult üks liin. Seetõttu tuleb asendada üha uusi ja uusi avalikke liine.
Tasuta bussisõit ei ole päriselt tasuta
Tegelikult on eksitav rääkida „tasuta ühistranspordist“. Ühistransport on avalik teenus, mis ei ole tasuta. Kui tarbija ei maksa, maksab maksumaksja. Sestap on korrektsem kasutada terminit „tasutud ühistransport“.
Aastal 2017 oli Eesti keskmine maakonnaliinide piletitulu osakaal liinikilomeetri eest 0,31€. Aastal 2021 seevastu ainult 0,07€. Riigi dotatsioon on kasvanud 27 850 039 euro võrra! Kui riik oleks jätkanud tasulise ühistranspordi mudeliga, oleks piletitulu 2021. aastal olnud 14 855 279 €, tegelik piletitulu oli aga 11 557 309 € võrra väiksem. Selle puudujäägi teeb tasa maksumaksja.
Mis on aga „tasuta“ maakonnaliinide tagajärg? Tapeti ühistranspordikeskuste motivatsioon pakkuda head ühistransporti ja teenida rohkem piletitulu, mida omakorda oleks saanud tagasi investeerida liinivõrgu parendamisse.
Tõmmati vesi peale püüdlustele otsida sõitjatele paindlikumaid ühistranspordivõimalusi hajaasustuse piirkonnas, näiteks nõudetransport. Võeti maksumaksjale üle jõu käiv kohustus kõike seda rahastada, mille tulemusel oleme sunnitud koomale tõmbama pakutavat teenust. Loodi ka kuvand, et ühistransport ongi ainult vaestele ja kahjustati ühistranspordi mainet tervikuna.
Lisaks on Transpordiamet teinud 2021. aastal värske uuringu „Tasuta sõiduõiguse ja 2017-2019 maakonnaliinide ümberkorralduste mõju analüüs“, mille raames intervjueeriti 2020. aastal 11 Eesti ühistranspordivaldkonnas tegutsevat asjatundjat ühistranspordi arenguvajaduste ja probleemide teemadel.
Eksperdid, selgitavad et vaatamata mõnele positiivsele mõjule toodi välja viimase 10 aasta „arengut pärssiva ja ebatõhusa asjaoluna tasuta ühistransporditeenuse pakkumise Tallinnas ja enamusel maakonnaliinidel. Probleemiks peetakse lausdoteeritud ühistransporditeenust, mis suurendab veelgi erisusi ja ebatervet konkurentsi kommertsliinide ja avalike liinide vahel, vähendab erinevate operaatorite ja teenusepakkujate huvi tulla turule täiendavate teenustega, käsitleb ühistransporti kui sotsiaal- mitte konkurentsivõimelise teenusena. Tasuta ühistransport pärsib ka piletisüsteemi tehnilist arengut ja uute liikuvusteenuste integreerimist – nt pankade viipemaksete süsteemi rakendamisest ei ole pangad huvitatud kui süsteem on tasuta või tasulisi pileteid liigub süsteemis väga vähe.“ Mida oligi tarvis tõestada!
Mida teha?
Mõned asjad peaksid olema tõesti tarbijale tasuta. Näiteks koolitoit või vähihaigete ravi, et inimesed ei peaks pöörduma abi otsimiseks heategevuse poole. Kuid mida teha ühistranspordiga? Esmalt kõige lihtsam: ärgem mingem kaasa populismiga, mis kutsub veel rohkem tasuta ühistransporti pakkuma. Uus valitsus on otsustanud säilitada tasuta ühistranspordi lastele, eakatele ja puudega inimestele. Ülejäänutel tuleb hakata teenuse eest piletiraha maksma.
Esmapilgul ei pruugi see olla populaarne samm, aga sellega hoiame ära maksumaksja täiendava kohustuse ühistransporti kinni maksta, et hoida teenuse kvaliteeti praegusel tasemel.
Teiseks, kehtestame teenustasemenormid ja kaasajastame ühistranspordivõrgustikku, et seal, kus liigutakse rohkem, oleks ka rohkem väljumisi.
Kolmandaks, omavalitsused, kes soovivad pakkuda tasuta transporti oma sissekirjutustega inimestele (näiteks Tallinn), peavad pakkuma tasuta ühistransporti kõikidele, olenemata sõitjate elukohast. Sellega väldime regionaalseid pingeid ja diskrimineerimist.