Sotsiaalminister Taavi Rõivas kirjutab, et Eesti patsientide rahulolu tervishoiuga varjutavad liiga pikad ravijärjekorrad. Niisiis peaks kvaliteetse tervishoiuteenuse avalikule ootusele vastav kättesaadavus olema järgmine eesmärk arstiabi korralduses.
Kuigi patsientide rahulolu tervishoiuteenustega on suur, varjutab üldist fooni äikesepilv – liiga pikad järjekorrad eriarsti (eeskätt ambulatoorsele) vastuvõtule pääsemisel. Kiiret ravi soovivat patsienti ei lohuta teadmine, et paljudes Euroopa riikides on järjekorrad veel pikemad.
Lihtne oleks eeldada, et lahendus on haigekassa eelarve kasv. Tegelikkus on märksa keerulisem, sest kui rahapuudus oleks ainuke kitsaskoht, ei võitleks Eestist märksa jõukamad riigid veel pikemate järjekordadega.
1. Esmatasandi tugevdamine
Mõjusaim samm eriarstiabi järjekordade lühendamisel on tõhus abi perearstilt. Mida rohkem uuringuid ja ravi saab patsient perearsti juures, seda enam hoitakse ära eriarstide ülekoormamist. Perearstiabi tugevdamine on olnud viimase kahe aasta prioriteet ka haigekassa eelarves – võimalus palgata ühe asemel kaks pereõde arsti kohta ning eelarvekasv üle kümne protsendi aastas lubab pakkuda senisest rohkem ja kvaliteetsemat abi.
Koostöös perearstide seltsiga on võetud suund sellele, et igal patsiendil oleks oma perearstiga usalduslik suhe ja kindlus, et esimesena just sinna pöörduda. Esmatasandi tugevdamise suunda toetavad ka järgmisest aastast üle Eesti rajatavad tervisekeskused ning apteekrite senisest tõhusam kaasamine tervishoiuteenuste osutamisse. Uued tervisekeskused võimaldavad lahendada ühe tõsise probleemi töötavate inimeste jaoks – pakkuda abi ka töövälisel ajal.
2. Patsiendi valikuvõimaluste suurendamine
Olgu perearstiabi kuitahes hea, loomulikult tuleb ikka tagada ka eriarstiabi. Käesoleva aasta algusest on patsient nii õiguslikult kui sisuliselt vaba valima mistahes haigla eriarsti, sõltumata oma elukohast. See annab võimaluse minna otse sinna, kus on järjekorrad lühimad või – siis juba vabatahtlikult – oodata meelepärase arsti vastuvõttu. Seejuures ei ole tähtis, kas perearsti saatekirjas on viidatud konkreetsele arstile-haiglale või mitte, valiku teeb patsient.
3. Teenuseosutajate arvu ja mahu suurendamine
Alanud aasta toob tervishoiuteenuse osutajatele uued lepingud ning parajasti on haigekassa nõukogus käimas tulised vaidlused selle üle, kui suur peaks järgmisel perioodil olema valikupartnerite (haiglavõrguväliste nn erategijate) roll. Konkurents on edasiviiv jõud ning valikuvõimaluste rohkus on patsiendi huvides. Seetõttu pean õigeks valiku suurendamist, eriti nendel erialadel, kus järjekorrad kõige pikemad.
Tulevikus peaksime liikuma sinnapoole, et osal erialadel, kus puudub vajadus tagada riiklik valmisolek kõrgema järgu raviks, võiks toimida läbipaistev konkurents kogu mahu ulatuses.
On väga raske põhjendada, miks peaks näiteks hooldusravis, taastusravis või – väikese, kuid ilmeka näitena – viljatusravis olema haiglavõrgu haiglatel erategijate ees automaatne eelis. Ka ei ole ambulatoorseks vastuvõtuks üldjuhul vaja kapitalimahukaid haiglahooneid.
4. Ravijärjekordade parem korraldus
Õigusaktid kehtestavad järjekordade maksimumpikkuse ja reeglid, kuid see on toonud kaasa järjekordadega trikitamise.
Formaalselt peetakse küll kinni maksimumajast, kuid seda hakatakse lugema hetkest, mil konkreetsele vastuvõtule registreerida saab. Seda on aga võimalik vajadusel kinni hoida.
Olen haigekassa ja terviseametiga kokku leppinud, et võtame sellise JOKK-käitumise suhtes senisest rangema hoiaku ning kohustame teenuseosutajaid registreerima järjekordi vastavalt kehtivale määrusele. See annab objektiivsema pildi tegelikust seisust.
Umbes 10–15 protsenti kõikidest visiitidest on nn tühivisiidid – patsient jätab ühel või teisel põhjusel tulemata. Vaevalt et selliste visiitide hulka päris nulli on võimalik viia, kuid näiteks meeldetuletus-SMSide saatmisega on võimalik tühivisiitide arvu vähendada ja seega ravijärjekordi lühendada küll. Väike arendus infosüsteemile on tuntav ajavõit.
Ka digiregistratuuri rakendamine (millest me ei peaks loobuma vaatamata riigikontrolli karmile kriitikale) aitab kaasa läbipaistvale järjekordade korraldusele ning võimaldab patsiendil mugavalt leida haigla, kus konkreetse eriala järjekord on kõige lühem.
Tagantjärele targana võib öelda, et digiregistratuuri planeerides võeti ette liiga suur tükk, mis oleks kogu haiglate töökorralduse uueks muutnud. Realistlikum ja tulemuslikum on rakendada digiregistratuur etapikaupa.
5. Elektroonilised saatekirjad ja konsultatsioonid
Viiel erialal võetakse kasutusele elektrooniline konsultatsioon, mis võimaldab perearstil eriarstilt kiiresti nõu saada ning selle alusel patsiendi edasise ravivajaduse suhtes kaalutletud otsus langetada. Esimesed kogemused annavad julguse edasi minna, tulemuseks peaks olema tunduvalt kiirem abi ja vähem topeltuuringuid ning tühivisiite eriarstide juurde.
6. Rohkem eraraha tervishoidu
Eesti tervishoid põhineb solidaarsusel ning kui ravimid ja hambaravi ning hooldus- ja taastusravi välja arvata, siis on see patsiendile sisuliselt tasuta (visiiditasud katavad vaid murdosa tegelikest kuludest, voodipäevatasust rääkimata).
Selline rahastamismudel on omane kogu Euroopa Liidule, kuid kõik riigid otsivad paralleelselt ka võimalusi kasutada eraraha – olgu see vabatahtlike lisateenuste või kiirema teenindamise huvides. Iga haigekassa miljardile lisaks tulev euro aitab meil investeerida nii teenuste kvaliteeti kui kättesaadavusse.
7. Järjekordade lühendamine haigekassa prioriteediks
Maksumaksja panustab igal aastal tervishoidu enam kui miljard eurot. Viimaste aastate prioriteedid on olnud hooldusravi kvaliteedi ja kättesaadavuse paranemine, esmatasandi tugevdamine ning tervishoiutöötajate palgatõus. Kõik õiged ja vajalikud asjad.
Kui võtta haigekassa eelarve kujundamisel aluseks patsientide soovid, peab järgmise paari aasta prioriteet olema ravijärjekordade lühendamine. Loetletud kuuele sammule peab järgnema ka seitsmes: ambulatoorsete ravijuhtude hulga järkjärguline kasv. Esmapilgul kõige loogilisem, aga samas ka kõige kulukam samm.