Kui sotsid 2009. aasta kevadel koalitsioonist lahkusid, käis avalikkuses tuline vaidlus selle üle, kas lahkumine oli vabatahtlik või pealesunnitud, kas minema marssimine või väljaviskamine.
Mine ja võta kinni – vajalike kärbete tegemise asemel tuli rahandusminister Ivari Padar majanduskriisi ajal valitsusse maksutõusuplaaniga, millega tal võisid olla head kavatsused, kuid reaalsuses oleks see tähendanud Eesti majanduse pikka paigalseisu. Põhimõtteline arusaamade lahknevus majandustõdede küsimuses meie teed koalitsioonis tol korral lahku viiski.
Ise oma ettepanekute tulevikuvilju nägemata ongi sotsidel praegu opositsioonist hea ja mugav kritiseerida, sest ei pea ütlema, kust tuleb ilusate lubaduste kate, ja saab rääkida abstraktselt «tulude ümberkorraldamisest» (mõeldes selle all maksutõususid ja uusi makse).
Mul on hea meel, et meil on jagunud tervet mõistust panna käsi ette automaksule, kinnisvaramaksule, suuremale tulumaksule jpm, millega sotsid viimastel aegadel eelnõude vormis riigikogus välja on tulnud. Kõik need maksuettepanekud kokku vähendaks keskmisele Eesti perele kätte jäävat raha sadade, kui mitte tuhandete eurode võrra igal aastal.
Reformierakonna pikaajalist visiooni Eesti elatustaseme tõstmisest võib toetada või mitte, aga soov paremini elada on meil kõigil. Eesti ühiskond ja majandus on pärast okupatsiooni lõppu arenenud kiiremini kui enamikul meie ajaloo- ja saatusekaaslastel, kuid me ei ole kindlasti veel sellel heaolutasemel, millele sooviksime pidama jääda.
Ometi just viimast Mikser lahkesti pakub: tõstame maksud kõrgeks ja jagame olemasolevat (vähest) jõukust maksimaalselt palju ümber. Ei tohi unustada, et maksutõus pärsib otseselt majanduskasvu, mis omakorda on tegelik jõukuse allikas, palkade, pensionide ja sotsiaaltoetuste kasvataja.
Kümne aasta taguses Eestis oleks praeguses mahus eelarvetulude kogumiseks (ja sama suurte kulutuste rahastamiseks) vaja läinud pea sajaprotsendilist maksukoormust. Ometi oleme hoidnud maksuprotsendi paigal (trendina isegi pisut langeva, vaid paar kriisiaastat olid erandiks) ning kasvanud haridus-, sotsiaal- ja kultuurikulusid rahastanud majanduskasvust. Ei ole kahtlust: majanduskasv on märksa jätkusuutlikum eelarvetulude kasvataja kui maksutõus.
Tüütuseni kiputakse vasaktiival leierdama Põhjamaade näidet – seal ju kõrgem elatustase ja suuremad maksud kui Eestis. Eraldi võttes on mõlemad väited õiged, kuid asjatundmatu on näha kõrgemas maksukoormas majandusedu põhjustajat.
Soomes, Rootsis ja Taanis elatakse Eestist jõukamalt väga lihtsalt põhjusel: meil oli 50 aastat sees võõras võim ja sotsialistlik plaanimajandus. Enne Teist maailmasõda oli Eesti SKT inimese kohta suurem kui Soomel ja vaid napilt väiksem kui Rootsil. 1991. aastal alustasime mitu korda madalamalt tasemelt ja nüüd oleme jõudnud Soomest sama kaugele, kui 2000. aastal olime praegusest Eestist.
Selleks et järele jõudmist jätkata ning nähtavas tulevikus Põhjamaadega võrreldavale elujärjele jõuda, peab Eesti majandus kasvama märksa kiiremini kui Soomes, Rootsis või Taanis. Mis omakorda tähendab, et meie ettevõtlus- ja töökliima peab rohkem kasvu soodustama.
Tuues Eestisse põhjamaise maksukoorma, jääb peamiseks argumendiks Eestisse investeerimisel ja siin töökohtade loomisel odavam tööjõud (ehk madalamad palgad). Tekib nõiaring: palgakasvu korral väheneks investorite huvi ning vähenev investeeringute voog omakorda tähendaks palkade paigalseisu.
Kas see on tulevik, mida Eestile soovime? Vaevalt et ka sotsid seda sooviks. Ometi on see sotsiaaldemokraatliku poliitika paratamatu tagajärg.
Mina soovin oma lastele pärandada pigem sellise Eesti, kus töökohti luuakse soodsa majandus- ja maksukliima tõttu ehk Eestisse investeerimine on kasulik ka kõrgema palgataseme korral ning see võimaldab Põhjamaade elujärge kogu ühiskonnale.
Postimees, 13.01.2012